katkenud teekond riia loomaaeda

nädal enne ööseiklust võttis heleni vaim keka vabastuse. töökuulutus tõi manakeri lauale hunniku täispikkuses aktifotosid, mille hulgast kiirelt asendusingel leiti. siis me veel ei teadnud, et tiinal on lisaks pikkadele jalgadele ka muid häid omadusi. nimelt teab tema erinevalt meist, et rattale käib mantel jalga :) järgmine kord lubas manakeri kuulutusse lisada igaks juhuks ka lindikava esitamise, et oleks rohkem pinget või nii...

vaba ajaga oli kõigil kergelt öeldes kriis olnud. mina jõudsin viimasel hetkel veel kurmo juures rattale õli nurumas käia ja küüned ära lakkida, kuid rullid jäid pähe keeramata ja uus lõhnaõli valimata (mõned sääse-hugod välja arvatud). merikesel eelnes intensiivsem magamatuse periood ja starti jõudis ta ka otse eksamipingist. ja tiina oli eelnevalt olnud perekonna öövalvur-transpordiülem. stardis polnud manakeri meid piitsutamas ja kogu tiimi faintuuning jäi külli õlule.

valgasse jõudsime vihmasajus, kuigi teel olime näinud ka päikest. olin eelneval paaril päeval hullunult mööda ilmasaite tuhninud, lootes et see lõpetab vihma ja kütab ilma soojemaks. laupäeva lõunaks olid pilvikirsid üle maailma kokku leppinud, et kell 9 keeratakse kraanid kinni ka öö saame mööda saata kuivade tiibadega. siiski ei kippunud me suure hasardiga võitlusse vaid istusime autos ja avasime hoopis finišisse mõeldud cava. ja õigesti tegime, sest finišis oli ainukeseks unistuseks kuum tee ja villased sokid. kuigi olime elo nõuandeid järgides kaasa pakkinud kogu riidekapi sisustuse ja rattakinnastele said alla tõmmatud soojad sõrmikud, oli enamus ajast külm või väga külm. lõpuks hakkas aeg ettevalmistustele nii peale suruma, et olin sunnitud stardi kinni pidama, kuni merike autos olnud kola hulgast ühte rattakinnast otsis. stardis sai kiirelt ka juubilari õnnitletud, kuid torditeemadel ta sõna ei võtnud. ja finišis lubas suisa mulle peksa anda, kuid mis sa seda laipa enam peksmisega mõnitad ...

konvoitamine stardi poole oli minu treeninguvaba elu arvestades liiga pikk ja tee viis meid pea riia alla välja. kaardil oli palju loomanimesid ja võis arvata, et üks etapp ongi riia loomaaeda planeeritud. see konvoitamine oli jälle üks väheseid kordi, kus enne starti oli soojendus ette nähtud. minul hakkasid aga selle käigus hoopis varbad külmetama. siiski oli hea pisut konkurentidega lobiseda ja värskema gossipiga end kurssi viia. näituseks samblavanad otsustasid arealihärrasid seekord üllatada uuue-vana salarelvaga ja meelitasid korbirändi oma punti. rattateeliste hulgast tekkis tiinale eskort, kes kokkuvajuvaid tiibu vajadusel lahti voltis. superseltskond, see iksdriimi rahvas, ei saa kurta :) üks asi veel, nii palju tee ääres   metsapeatuvaid inimesi korraga pole varem kohanud. tundus, et stardipaketiga koos anti võistluskeskusest kaasa ka mingi tõbi, sest pidevalt keeras keegi konvoist niigi rahvast juba tuubil täis olevatesse põõsasse.

esimene metsamale nõudis rooma numbritega arvutamist ja lätikeelne legend kõrval ei tuletanud meelde põhitõdesid, et väiksem number suurema ees muudab kõvasti asja. nii pidimegi esialgse tulemusena  jooksurajal võtma kolmteist punkti kaheksast :) mis rumalasti, see uuesti, tuli arvutamist otsast alata. teekond SF1 rattaalasse tundus pimeduses lõputuna ja täis eluohtlikke lõkse. esimene kord põhjalikult palgi otsa sõites tundus, et siia ma jäängi, minu põlv enam tagasi ei väändu. siiski puhus külm läti tuul elu tagasi sisse ja kobasime     pimeduses edasi. siis käisin korraks teise küljega veelombis jahtumas ja nii ee.

liikusime suht üksi, kuni meile eksles vastu üks naistiim, kellega koos edasi purjetasime. teid ja sihte oli puistatud siia ja sinnapoole kuid kaardiga kokku sobitamiseks tuli interpreteerida. nats edasi-tagasi ja kohal me olimegi. esimesed kolm künkapealset jooksupunkti tulid lihtsalt, kuigi tuld näitavad jaaniussid olid juba enamuses uuesti ratta selga istunud. järgmised kaks punkti olid end põhjalikumalt ära peitnud ja me otsustasime nad sinna peitu jättagi ning hoopis rattasõidule minna. rattaala kohtunikud pakkusid küll, et nad kasvõi sügavad meid, et me pikemalt nende juurde jääksime.

see rattale mineks läks meil aga suure pauguga. just jõudsime imestada, et näe, jälle oleme aa-rajale jõundnud, kui kostis hele plaks. merikese ratta tagumine kumm oli lössis, meil vajalikku parandamiskola ei olnud, ja nii läksime tagasi rattaalasse abi otsima. abi leidsime ülikähku. aakad nr 23 loovutasid kiirelt kummi ja tiina hakkas ratta kallal pusima. siiski läks ühel noormehel meie pusimist vaadates süda haledaks ja ta tuli appi. meil oli vastu pakkuda vaid mõned kummikommid ja sügav tänutunne. siiski polnud remonditööst suurt abi, sest ka pealmine kumm oli katki. siin oligi see koht, kus saime selle mantli-asja teada :) üritasime veel rattaalast mägi-aivarit leida, kuid eimiskit. niisiis tegime uue masterplänni: jalutame tagasi SF0-i, teeme ära mitte-rattaasjad ja siis finiš. 

see ratta tagasijalutamine võttis meie vähesegi hoo maha, adreka alla ja luud kondid külmaks. positiivne oli see, et õues hakkas valgeks minema ja lõpuks nägime, et ümberringi oli väga ilus mets ja puu-poritakistusega läti kergliiklustee. mingist hetkest asendus külm väga külmaga - merike hakkas juba näost sinakaks tõmbuma ja silmaluugid vajusid kinni. ei aidanud enam inglijook ega pauerbaari kommid. tegime otsuse, et ei mingeid atraktsioone enam ja vaja ruttu koju saada. kui hakkasime tsivilisatsioonile lähemale jõudma, tuli külli meile vastu ja pakkis merikese autosse, kust ta enam välja ei tulnudki. meie tintsuga pidime kogu selle konvoi kupatuse uuesti läbi tegema, lihtsalt et polnud ees pakse poisse, kelle selja taha tuulde pugeda. vaatamata päikesetõusule tõmbusid varbad üha enam jäässe ja mõte käis ainult soojade asjade ümber.

tagantjärgi mõeldes käis see katkestamine kuidagi nii lihtsalt ja loogiliselt. kuna varem ei olnud kunagi katkestanud, oli tunne kuidagi imelik, et oh, nii lihtsalt see siis käibki. ja mis kõige imelikum - mittemiski ei jäänud hinge kriipima selle otsuse juures. ainuke, mida oleksin kahetsenud, oleks see, kui oleksin starti minematta jätnud :) ja nii hea oli juba hommikul kell üheksa kodus tekk ninani tõmmata ja unematile külla minna. pärast esimest uinakut lugesin sinikad üle (8 paremal ja 3 vasakul jalal), sõin kõhu täis ja suutsin isegi paar tundi ärkvel olla. pärast teist uinakut suutsin juba pannkooke küpsetada. kogu ärkveloleku aeg pidid ainult lõuad kogu aeg liikuma, et silmad lahti püsiksid.

ürituse käigus üllatasid meid positiivselt läti sääsed, kes selleks ööks olid eestisse suvitama kolinud ja kõik mu investeeringud keemiasse osutusid sama kasutuks nagu kevadel soetatud orienteerumisjalatsidki, mis sel hooajal on salakaubaks kuulutatud. ei tea kas neisse on ka minu teadmata navi seade installeeritud?  

üldiselt peaks hakkama ikka jälle trennis käima ja suusahooaja järgse laiskuse kontidest välja ajama. esimene samm selleks on täna algav bailatino suvekool :)