raplamaal rabakanatamas

oli ikka lahe päev, kuigi tänaseks on hellad isegi küünarnuki õndlad!!! esmaspäeval tundus, et seekord mu puuduvad lihased ei hakkagi protestima, kuid kiili koondisega tshillipipraid oodates hakkasid käed vaikselt tunda andma ja tesipäeva hommikuks olin puuhobune valmis.

seekord tegin mina ettevalmistust täiesti uut moodi: terve juuni ja pool juulitki molutasin lihtsalt maha ja siis läksin nädalasse mäestikulaagrisse, kus sai palju matkata, magada, päikest võtta, rattaga sõita, veini juua, juustu süüa, muusikat kuulata ja loomulikult mägesid imetleda. sellest ei saa mul vist iial isu täis. kuna ma pole nii osav kui karu, siis alpide kõrgemate tippude vallutamiseks kasutan ikka tehnika saavutusi :) laagri tulemus oli igati positiivne kuna pühapäeval kaerperes tundsin end samamoodi nagu alati e. valmis aarajakatele kõvasti kannale astuma. hiljem saime tõniselt teada, et mitte meie pole aastatega nõrgemaks jäänud, vaid aakatele on viimastel hooaegadel elu lihtsamaks tehtud ja seetõttu pole me ka enam skoorinud. eks peame neile siis kunagi tantsupõrandal väljakutse esitama, kui metsas hakkama ei saa. mõtleb seda asja...

helen otsustas iksdriimimise asemel tippspordiga tegeleda ja andis tiinale võimaluse meiega täisprogramm läbi teha, sest öösel tegime ju vaid pool harjutust. vajalikku kola oli seekord nii kahtlaselt vähe, kuna naaritsakasukad sai koju naftaliini aurudesse puhkama jätta, kuid terve laupäev möödus kui telefonikonverents ja kulutas teiste pereliikmete viimasedki närvirakud. ärevuse põhjustas juhendisse pandud lestavihje. üllatuslikult tuli välja, et mul olid endal kodus lestad olemas. ja lisaks veel ka ninaklamber ja kõrvatropid. ma kahtlustan, et selle ca 10 aasta taguse kingituse autor võis olla helen, kes aimas, et kunagi on mul sellist kraami hädasti tarvis :) viimaseks investeeringuks sai roosa minni-vann, mida vajasime tossude transpordiks. laupäeva öösel merikest oodates vaatasin telekast olümpia ujumisvõistlust ja lihvisin viimast korda tehnikat, et tõmme oleks ikka optimaalne jne., sest mina ei suuda nagu phelps ujuda vett täis prillidega maailmarekordit. lestad teenisid meid autos ka hea võileibade serveerimislauana, nii et tasus sebimist.

teine vihje olid need kaardialused. merike leidis lahenduse jõuvõttega: sixten lubas ta oma kola kallale, et ta võtaks selle aluse, merike aga ei viitsinud kruvimisega vaeva näha ja võttis peremehe äraolekut kasutades kaardialuse koos rattaga :)

hommikune kola kokkupanek venis meil ootamatult pikaks, nii et tints hakkas juba endas kahtlema, et kas tegu pole mitte klassikalise blondipäevaga, ja starti jõudsime väga optimaalselt. vaid mõned minutid jäid puudu lendstartimisest. ka küllile oli see seekord natuke teistmoodi suppoortimine, kuna ta ei pidanudki roolima ja rattaid katusele pungestama.

stardis aeti meid kohe laiali ja see andis motivatsiooni võimalikult kiirelt vändata, et ruttu jälle kokku saada. minu a variant läks libedalt, sest läksin teele "kindlalt ja ringiga" taktikaga. räätsavabrikusse jõudsin tipptunnil. vaatasin ringi ja tõmbasin hinge, sest päike kuumutas kõvasti ja esimese viie rattapunktiga olin esimese värska pudeli sisse hinganud. oleks tahtnud juba vaikselt ehitama hakata, sest seistes hakkas uni silma tikkuma. selleks ajaks kui jõudis merike c missioonilt, oli tekkinud punt kaheliikmelisi seltskondi, kes järjest kahtlustasid, et nende kolmas on tintsuga metsa jalutama jäänud. õnneks kohtunikud halastasid ja meile jagati vineerihunnik koos nöörijupiga kätte. ja kohe jõudis ka tints, kes jalgrattasõbrana oli soojenduseks pisut lisa juurde vändanud. urmo ei allunud mingitele nöörinurumistele ja üldse jättis ta käitumine taas pisut soovida. aga kuna me oleme ta andunud fännid, siis kannatame kõik välja ja teeme nii nagu tema käsib. vaid vasturääkimisest ja isale kaebamisest ei suuda me hoiduda.

kui me olime pisut oma uute katapultidega rabas tatsunud, saime pihta ka asja positiivsele küljele. oli ikka kindlam küll selle pehme löga peal midagi laiemat talla all omada. lõunaingel oli endas kõige kindlam: kuna võru linn on rabasse ehitatud, siis tema on harjunud igapäevaselt räätsadega liikuma. kuna matk oli pikk puhusin minni-vannile elu sisse ja hakkasin vaikselt randa minekuks valmistuma. vann oli ka heaks päikesevarjuks ning lisas kindlustunnet eriti koledates mädakohtades. osa rahvast oli ikka hale vaadata küll - kuidas nad seal neid pakse poisse hulgakesi välja tirisid. ka mina astusin korra nii halvasti, et pidin kahe käega jalga turbast välja harutama.

kogu see sumpamine tõi meiega koostammuvatele noormeestele suule lõbusa lauluviisi  (sõnad Runnelilt), mida mulle laulis minu tudengist lapsehoidja ülle:
mudamere ääres, porikalda peal
oleks tore elu tillukesel seal
hiired seal on hukas, rotid seal on raisus
roosa põrsas magab kanapoja kaisus
keegi seal ei riidle kui su kärss on must
keegi seal ei keela väikest vallatust ...

ujumist ootasime nagu hingeõnnistust. meie ettekujutuses pidime selle käigus raba porist lahti saama jne. nii see päris ei läinud. lestadega ujumine oli tõeline puhkus kruiis. ka heiti oli endale mugava purjetamise teinud, kuid selle puuduseks oli hilisema värskenduse puudumine. esimesse punktini läks kõik libedalt kuid siis algas rabakanatatsumise teine vaatus - läbisime mõttetult edasi-tagasi puuronditakistusega mudakanali. seal järve peal polnud ju halli aimugi, et kus me täpselt asume, niisiis panime hooga teistele järgi. üritasime ka koopereeruda: minu poolt kompass ja ühe teise eksinu poolt kaart, kuid targemaks me ei saanud. lõpuks ronis merike ühele saarele ja spottis ära kohtunku possa. võtsime seda kui vihjet võimalikule õigele suunale ja läbisime kogu mudaravila uuesti. nagu ujumise käigus selgus, polnud ma ainuke kes seda lõiku kui eelseisva tristari ainukest pikemat trenni võtsid. aegajalt tõmbasid minu jalatallad küll krampi ja osa rahvast hingeldas rippudes mätaste küljes, kuid üldiselt oli see üks ütlemata lõbus sulistamine.

ujumise lõpus kohtusime maarega, kelle oli see fotokaga rattajalutamise päevaks, sest tema tiim oli seekord katki. võtsime lestad ära ja üritasime turbamähistest vabaneda. nii imelik oli äkki lestadeta ujuda :) sattusime patsidest muda loputamisega hoogu ja kui lõpuks kaarti vaatasime, hakkas meil kiire, sest 10 mintsa pärast pidi lisaülesanne lukku minema. nüüd tegime ka selle päeva ainukesed jooksusammud ja paar minutit enne deedlaini olime vibuga joonel. see tshingatshkuki asi  oli lihtsam kui esialgu paistis ja juba me keerutasimegi oma kolme postitiiru.

järgmise kohustusliku triki tegin rattaga teel kanuude poole: sõitsin esirattaga rohuga kaetud auku ja tegin lenksuga reiele ilusad sinised laigud ja käele kunstipärased kriimustused. ma vist ei õpi iialgi rattaga sõitma. pisut peale mind sai oma rattahaavad kirja ka tints. sellel rattalõigul avaldasime vist kohalikele meesterahvastele nii haledat muljet, et nad meid ilma küsimata õigele teele suunasid, kui korraks kaarti vaatama jäime. ta olete ju nii palju veava täna juba näinud, ütlesid nad meile hüvastijätuks.

kanuualas ootas meid kõrsikupakiga urmo isa. raporteeris, et roberta kasvab mühinal ja konstateeris, et pojakesega pole enam miskit peale hakata. see kanuuasi oli üks naljakas etapp. tuulevaikus, imeilusad sinised liblikad, mitte kedagi silmapiiril ... oli tunne nagu istuks vannis, sest see kraav oli nii kitsas ja aerud kraapisid tõmbamisel põhja. siiski nägime oma silmaga kuidas ka siin õnnestus osadel kanuuga ümber käia. siinkohal tänan avalikult heikot ja tanelit, kes korralike nelsonlastena meid sealt kraavist kaldale aitasid. kallas oli nii järsk ja tattlibe, et meie poolest oleks see kanuu sinna mädanema jäänudki.

järgmine ägedam atraktsioon ootas meid esimeses jooksupunktis, kus tuli esimest korda puu otsa ronida. leeks õupenid tervitasid meid nii: te olete nagu mingi karma, põgene palju tahad teie eest, ikka te saate meid kätte. ja tunnistasid hiljem ausalt, et meie võitmine on üks nende osalemisprogrammi punktitest, kuigi mitte top kaks prioriteet :) niisiis aitasid nad oma õlgadega oma karma puu otsa ja läksid oma teed. järgmine tiim võttis meid siis puu otsast omakorda alla.

joont mööda kojusõit oli lihtne, sest võssa oli juba asfalt raiutud. kahjuks ei saanud vaarikaraiesmikul pikemalt pugimiseks peatuda, sest samal ajal kui jõudsid ühe vaarika suhu pista, nii pistis sinust suutäie nahka näljane parm. meil tekkis ainult küsimus, et mis nipiga need esimesed selle joone seal võsas üles leidsid. täiesti hoomamatu tundus see rada.

kui lõpp oli juba käeulatuses, pidime läbima veel ühe atraktsiooni: keegi oli välja mõelnud ühed kõrgemat sorti diskokingad, millega pidi olema võimalik ka üle autode hüpata - no kellele seda küll vaja peaks olema? stilettod on meie teema ja seetõttu teadsime, et kui keegi selle värgi stressivabalt ära teeb, siis oleme need meie. niisiis klammerdasime lõunaingli kontste otsa ja oligi see päev peaaegu õhtus.

erilise pingutuse oli teinud maare. ta jäi mulle rõuges sikspäki sisse ja selle asemel, et lihtsalt mingid 6 purki tuua, oli ta terve telgitäie jooke finišisse orgunninud. leidub ikka põhjalikke inimesi! seekord jäime siiski cava ja purgimustikate juurde, kuid maarele suur tänu sellegi poolest.

nii tore päev oli ja kahju kohe, et polegi enam meeles mille üle me seal need 7 ja pool tundi itsitasime. varsti jälle ;)

pildid kyllilt ja merikeselt