lumehullus algas

tabletikuur on olnud väga edukas. edu mõõdame sellega, et oleme tiiaga suutnud üksteist regulaarselt õue sundida. uus katsumus vaimule saabus koos möödunud nädalase lumesajuga, et kumb jääb peale kas laiskus või laiskus, ja mida seal õues selle tuisuga peale hakata? lõpuks võitis siiski sõprus ja me tegime tiiaga ilmaga harjumise trenni. et kuidas saab vaadata kui lund silmadesse puhub ja mida sellise ilmaga selga pannakse. ega see tuisulumes trampimine pole lihtne asi, kepsud võttis ikka päris pehmeks all.

laupäeval sai siis rasvasem linnuke kirja. otsisime suusad välja, kraapisime paraka maha ja läksime suure hurraaga peale. nagu vasikad kevadel, oli ikka vaja suure vaimustusega kohe dendro tõusudele ronida. tiial ununesid haiged õlad ja jalad ja pani ajama nagu väike traktor. hooaja alguses ebapunase pulsiga jalutades leppisime kokku, et kui lumi tuleb, nühime algul ikka siledat enne kui mõnd mäge võtta üritame. aga kus sa sellega! entusiasmi oli küll sajaga aga pole midagi teha, kui kops on juba kahe tõusuga kokku lastud. pärast dendro ringi lõppu olin täiesti läbi käbi ja keeldusin teisest ringist. kopsud olid värskest õhust nii läbi ventileeritud, et tundud nagu oleks vere koostis ka muutunud. vaatamata vässale oli kuidagi eufooriline meeleolu.

nii et tuleb jätkata!