kurikaval karjalaskepäev

et kõik ausalt ära rääkida, kuidas me siis ikkagi selle tiiru ära tegime, pean ma alustama tänukirjast.

läheb lahti!

täname:
* kiksi ja tommi, kes usaldasid meile oma rattad ja päästsid meid sellega paljudest sekeldustest. lisaks tegi tomm debüüdi inglite supoordina
* üüveed, kes tegi kammbäki supoorttiimi ja pidi veel lisaks ka kyllit tegema
* noormeest (vist nr 309), kes erinevalt meist teadis mida me otsime :)
* kristelit, kes lõpetas meie rattaralli piinad
* tädi, kes meid rappa saatis


* kaameraga kivivalvurit, kes põhjaingli kondid päästis
* kiirustavat aarajakat, kes kõigest hoolimata leidis paar sekki, et ka mina ja lõunaingel kivivalvuriteks ei jääks

faintuuning on täies hoos

....

* st igasugu rahvast, kes meid blondidel hetkedel pikalt ei saatnud vaid ära kuulasid ja õiges suunas saatsid
* urmo isa, kringlite eest
* kanuutiimi + manakeri, maitsva šašlõki eest
* maaret ja heitit, afterpaarti eest

kodus kotti pakkides tundus kõik kontrolli all olevat: tiivad said lahti pakitud, võrksukad triigitud ja kõrvarõngad läikima löödud. laupä õhtul käisin lõunaingliga ka ühel pealinna padjaklubi istungil liblika laundzis, et ikka kontrollida kas mehed on jätkuvalt sead ja naised ussid ja miks meie ainukesed head-ilusad-arukad oleme. koosolek lõppes motohooaja avamisega veenusklaabis ja piisava unega, et hommikul reipalt alustada.

asi hakkas käest minema juba varakult. alustuseks asus streikima mu telefon. helistajad kuulsid minult vastuseks vaid kummalist mulinat. numbrid ja rattad käes toibusime pisut autos esimesest külmašokist ja vaatasime tuimade nägudega soojaks sörkivat rahvast. siis hakkasid järjest kõik asjad kaduma. kus on patsikummid? kus on kamm? aga kindad? ja hõbedane sukapael? kylli viilimine andis päris hästi tunda. lõpuks tuli üüvee ja päästis mis päästa andis aga minu olek oli end selleks ajaks jõudnud kuidagi pöördumatult peata kanaks ära sättida. viimasel hetkel enne starti minekut suutis kompass end ära peita ja peidetuks jäi ta kuni koduni.

suppoorttiimil käed juba sügelevad töö järele

kes? mis? kus?

kolonniga soojendust tehes õppisime ratastel käike vahetama ja lahendasime esimese ülesande küll ära, kuid see ei seganud mind ingleid totaalselt vales suunas punkti järgi juhatamast. lugesime esimese apsu soojenduse arvele ja pusisime edasi. järgnevad rattapunktid kanuualasse olid lihtsad, suppoorttiim ootas meid lipu lehvides, päike tuli ka välja ja nii see valvsus hajuski. lisaks oli urmo isal meile ka kaks kringlit. saime hakkama suht kummalise mõttekäiguga, või pigem mõttetu käiguga, mis tol hetkel tundus millegipärast superloogiline :) pärast ei suutnud me läbi hammustada, et mis sellise megalühise esile kutsus. ma meie esialgse Suure Plaani detaile ei hakka siinkohal välja käime, sest rattaalast asusime teele suht entusiastlikult :) :) :) ütlen vaid niipalju, et jäises vees purjetamise otsustasime vaatamata tuulevaiksele ilmale jooksuga (st jalutamisega) asendada.

niisiis. olin teevalikus kindel, kuid millegipärast otsustasime vastutulijatele siiski kontrollküsimuse teha. ja siis tuli kirgastus - me oleme totaalsed tumbad!!! meie kaasvõistlejad teadsid paremini, kuhu meil tegelikult oli vaja minna :) me ei hakanud pikalt vastu punnima vaid võtsime suuna vastavalt saadud direktsioonile. õnn oli vähemasti nii palju meie poolt, et meie masterpläni suund klappis juhuslikult suures osas vajalikuga. astudes muudkui süvenes šokk oma vaimse tervise pärast. täielikud pudulojused karjalaskepäeval! nii kolisevasse ämbrisse pole me iial astunud. oli ikka jupp itsitamist ja imestamist enda üle. värske õhk ja pealinnamelu olid ikka mõtlemise mingisse uude dimensiooni viinud. mis seal salata, et õue pole jupp aega sattunud ja selle võistlusega sai avatud nii ratta, orienteerumise, kui ka jooksu hooaeg. kui suurem imestus möödus, saabus lootus, et äkki enam hullemaks ei saa minna. ju me siis vajame käimatõmbamiseks pisut rohkem aega ja kui pool saab läbi, vat siis me alles paneme :)

vesi pole pooltki nii soe kui arvata võiks

ja siis saabuski see kaunis hetk, mil saime teada, et kanuust loobumine ei tähenda seda, et me jäisest veest pääseksime. kivi juurde pääsemiseks tuli paarkümmend meetrit kuni põlvesügavuses vees sumada. kõige hullemad olid need kiirustajad, kes oma plartsutamisega vett kahte lehte pritsisid ja lisamärjutamist tekitasid. kivi ise polnud väike ja mingit kõrvaleasetatud redelit me ka ei näinud. ja meid tavaliselt puude otsa tõstvad lahtised leegid olid ka sel päeval kuhugi kadunud.

teeme kivilihvi

esimesena üritas kivi forsseerida põhjaingel. tegi pisut ämblikmehe pinnalaotust ja hakkas siis alla libisema. katsel kaks toetasin teda pisut talla alt ja hakkasin endale abilist otsima. kaua ei pidanud ootama kui  ka mind ja lõunainglit keegi kivi külge upitas. kui üles sai veel kuidagi hammastega õhust kinni hoides ära ronitud, siis allatulek võttis kõhedaks. all passinud kinomees halastas ja aitas heleni alla. mul läks hirmust korra süda pahaks, sest mitte ei tahtnud sealt näoli-kõhuli-põlvili maha sadada. siis ruttas mööda üks aarajakas, kes otsustasid m
eid merikesega ka kiiresti alla aidata. ma võtsin paar hetke aega kartmiseks enne kui aidata lasin. kogu see kiviprotseduur tegi kivilihvi ka maniküürile ja peopesadele. me ju olime nii hullult asjalikud enne seal rattaalas, et otsustasime kindad rataste juurde jätta. järjekordne hiilgav otsus sel päeval.

käed tööd täis

tagasi rattaalas lükkasime odokad käima ja hakkasime rattarallitama. ega me üleliia entusiastlikud oma rallivõimetes olnud, sest sellega on alati üks paras porno. ja nii ka seekord. juba kolmanda pildi juures ei suutnud me rajalegendi looja ilumeelt tabada. juba ammu on olnud tahtmine viia urmo mõnele rallirajale jalutama, et mõttemaailmu sünkroniseerida.

õnneks ei pidanud me pikalt ootama kui saabus üks tüdrukute tiim kes meid punktini juhatas ja nii võisime viis järgmist pilti sinnapaika jätta ja lihtsalt raudtee äärt mööda üheksandasse punkti sõita. kui tee ääres taas legendi uurisime astus üks kohalik taat juurde ja küsis, et mida te lapsukesed siin küll mängite. me siis seletasime, et meil raske teda mängu võtta, sest siin on igalühel omad mängud. edasi saime nagu ree peale kui saabus järgmine kunstiteos mis meid ei kõnetanud. tuli otsida alternatiive. kaasa korjasime kaks laokile jäetud poissi, kelle kolmas oli sellest õudusest pääsenud tänu ratta purunemisele. vastutulijatelt saime teada, et tuleks jõuda rappa. kohalik tädi ütles meile täpse legendi - üks kilt otse ja paremale. aga meie enesekindlus oli nii palju lööke juba saanud, et kui kutid ütlesid, et nüüd lähme hoopis vasakule, siis läksimegi. tegelik õigus oli siiski tädil. 47 punkti juures võttis kristel meid oma tiimi sappa ja näitas õige koha kätte. muidu me vist olekski sinna metsavahele tiirlema jäänud.

rattaalas haavu lakkumas

järgnenud lihtne jooksuetapp tasakaalustas pisut eelnevat ajuraginat ja andis lootust, et kuna pool on kohe kohe läbi saamas võiks meil hakata lõpuks minema. nii oligi. lisaülesande jooksuringist päästis meid lõinaingel, kes pärast minu ja heleni ebaõnnestunud katset oma sportliku viha koos tennispalliga õiges suunas sihtis.

kanuualas oli laud kaetud. kanuupoisid eesotsas manakeriga ootasid meid šašlõkki sööma. keha kinnitatud ja huuled värvitud läksime rattaga joont tõmbama. olin pisut skeptiline, sest ka selle pintslitõmbe asukoht on tavaliselt kahtlasvõitu. siiski olid bullo muertod seekord oma töö eeskujulikult teinud. vaid ühes kohas pidime endale kindlaks jääma ja oma joont ajama, mitte aarajakatele järgi jooksma, nagu mõndadega juhtus. siin oli kasu ka sellest, et põhjainglil on siinsed metsarajad päris põhjalikult läbi treenitud. saepururaja ehitus käis kähku ja siis hakkas kodu juba vaikselt paistma. rattasõit oli minu ja merikese anatoomiale juba kurnavaks muutunud ning soov sadulast pääseda oli suur. ürituse plusspoolele võib aga kanda selle, et vaatamata kõigele ei kukkunud ma seekord kordagi rattaga uppi ja ei saanud ka mingil muul moel ühtegi sinikat. nii tublit saavutust pole ikka mitu hooaega olnud, kui üldse kunagi.

eelviimane pingutus

rattaalast finišipoole jalutades oli veel lihtsam, sest rada viis suisa heleni endise kodu hoovist läbi. selgus, et keegi sunnik on tomi grilli vahepeal mahagi lammutanud. enne finišipiiksu oli vaja kompenseerida kanuutamisest viilimist ja kilomeetrike niisama kuivalt vuhkida. järgnes poomiharjutus, millest merike ja helen loobusid, sest oli juba piisavalt kõõluda saanud.

kuna kyllit ei olnud ja minu veekindel seebikas on kaputt, siis olime sunnitud tegelema telefonifotograafiaga, mis omakorda läks akunduse nahka. ja nii jäigi poodiumil seekord pildid tegemata. ja ega me seekord aaraja võitu väärt ei olnud ka. üüvee oli enne starti meile tutvustanud motiveerivat finišimenüüd ja kui me lõpuks oma kassatšekid kätte olime saanud, oli aeg prosekko pokaalidele põhjad alla kruvida.

aftekas toimus maare-heiti juures, kus sai kondid üles soojendada ja kõhu heast paremast punni süüa. kui maailma spordi iga pisiasi oli detailideni läbi analüüsitud ja üritasime helenit koju viia, algas päeva järgmine lisaülesanne. mingid kutid olid aaraja lisaülesandest kollase värvi purgid pätsu pannud ja maalisid sellega kalmaja tänavatele uusi jooni maha. võttis kolm tiiru, enne kui õiges suunas minema pääsesime. ja ega heleni juurest tartu poole ka eriti lihtsalt ei läinud, sest üritasime omast arust lõigata. sai ikka mitu korda kaardivaatamisbreike tehtud, enne kui saime lõunasse suunduva tee kätte.

loeme ürituse edukaks, meeskonna arenemisvõimeliseks ja jääme iisakut ootama :)

PS. vastuseks suurele ringile, kes nuputavad, et kuidas me oma tiibu säilitame. tiibade hoiustamiseks on ERMis meile üks boks eraldatud, kus nad siis tolmutõrjet saavad ja iksdriimidevahelist aega ootavad.