viimsi vihmaspaa

poodiumipilt tuli igaks juhuks enne starti ära teha

Ma ei tea mida ma siin ilmas õigesti või valesti olen teinud, et mul on selliseid sõpru nagu ÜV. Kui paljudel ikka on selline sõber, kes, esiteks, annab sulle oma ratta iksdriimile minekuks ja toob selle ise ka kohale; teiseks, viib selle ratta veel enne ka hooldusesse; kolmandaks, laseb sellele kruvida lisaks joogipudeli korvi, mida ta ise iialgi ei kasuta; neljandaks, tormab pühapäeva hommikul rattale porilauda ostma, sest õues sajab vihma ja ma igaks juhuks küsisin, et ega tal porikat pole; viiendaks, ergutab sind terve pika päeva raja ääres ja pakub hapukurki; ning kuuendaks, viib mudakäkiks muudetud ratta finišist ise minema ja peseb ise puhtaks? Hah? Vat nii lihtsaks tehti pühapäeval minu elukene. Maani kummardus Üllekas. Siiski siiski. Kõik ei läinud lepase reega nagu sellest sissejuhatusest arvata võiks, sest vaatamata ÜV pingutusele tuli mängu ingelfaktor.

kuhu see nr käis?

Suhted minu kompassiga jahenesid eelnenud oopäevakute ajal ning Lõunaingel koputas palvega ooguru Sixteni uksele: „Üks kompass, palun!“ S:“ Kas xxx kompass või xxx kompass“ L:“ Mis tuu om?“ S: „ Kumba te kasutate, kas xxx või xxx kompassi?“ L: „Tii’ai ma’ tuud, anna iks midagigi“ S: „Kas Epp kannab kompassi kaelas?“ L: „Mhm“ S:“No siis ma tean mis talle sobib“ ehk siis tõlkes „Diletantide kraami vedeleb mul nagu putru“. Ka siis segas ideaaltingimusti kasutajatepoolne panus.

istume enne teele minekut

Inimene harjub kõigega, isegi ilusa ilmaga. Piisas ühest soojast ja päikesepaistelisest laupäevast, et mitte ilmateadet vaadata ja iksdriimiks ainult suveasjad selga panna. Pühapäeva öösel algas aga vihmaladin. Ausalt öeldes ei mäletagi, et millal viimati halva ilmaga starti sai mindud. Meenub vaid porine Paide/Türi, tuuline Tamsalu ja üks jääkülm öine Valga. Niisiis vaatasime hommikul kadeda pilguga kui Helen kodueelist ära kasutades punased kummikud läikima lõi ja mereääres jalutamise vihmamantli selga tõmbas. Lõunast tulnud rahval polnud millegi muuga relvastuda, kui tõmbasime vihmavarjud välja, ühel neist veel pealkiri ilm.ee.... Üks variant on muidugi see, et ilma keeras ära nende imeliste päikeseprillide tõttu mis me Merikesele njujorgist kingiks tõime. Iidne vanarahva tarkuski ütleb ju, et kui tahad ilusat ilma, siis jäta päikeseprillid koju.

seekord on meil peene kirjaga lugemiseks luup ka kaasas

Vihm tõi päevakorda porilauad, mida meie kahel laenuks saadud rattal ei olnud. Erko uhkustas interneedusest tellitud äässeiveriga ja lubas, et see tuleb kahe päevaga kohale. ÜV havaisse tormamine biitib siinkohal interneedust täiega. Teise ratta päästsime suuremast poripritsimisest põhjaingli kuurialusest leitud koduste vahendite ja oma käteosavusega. Viimase hetkeni istusime siiski Viimsi koolimaja soojas toas ja kaalusime starti mittemineku võimalust. Kõne Manakerile ei andnud keka vabastust „mismõttes ei lähe starti, marss!“

ooo, kas viimsis on tõesti koopaid ja mägesid?

sissejuhatus savispaasse

Lohutuseks võtsime starti vihmavarjud kaasa ja leppisime kokku, et kui ikka külm ja vastik on, siis keerame boksi. Vihmavarjuga oli päris tore jalutada ja häid mõtteid tormas pähe sellise tuhinaga, et punktide võtmine ununes nii mõnelgi korral. Näiteks siis kui meile näidati, et Viimsis on olemas mägi ja koobas. Üldiselt jõudsime päeva lõpuks järeldusele, et halb ilm oli meile saadetud märguandeks, et peame oma kostüüme uuendama. Liiga lasiaks oleme muutunud ning uued tehnoloogiad on täiesti kasutusele võtmata. Põhjaingel lubas niidu-onu juurest enne Tartu etappi läbi jalutada ja küsida, kas tal on olemas integreeritud haloga buffe ja muud tarvilikku. Ratta külge käivad vihmavarjud on ka kusagilt vaja tekitada. 

siin me oleme ja me ei tea kuhu läheme

ravimask on peale kantud

Päeva üllatus oli muidugi see, et Viimsi spa taga on veel suurem Viimsi spa, kus pakutakse jalgadele aktiivseid savimaske ja külmkompresse. Seal hajutudes oleks abiks olnud kaardi õigetpidi kätte võtmine või siis pilguheit kompassile. Aga kesse ikka raatsiks Sixteni kompassi kulutada, see ju rohkem püha reliikvia eest. Kui olin Lõunaingli ja Põhjaingli valele poole teele saatnud ja ise ka savimägedest sohu jõudnud, viskas pildi äkki õigeks. Niisiis tuli kogu kompoti positsioonid ümber mängida. 7c lähistele jõudsin täitsa oma aruga, kuid järgmise punkti võtmiseks tegin selle ürituse ja minu iksdriimi ajaloo kõige kiiremad jooksusammud kui kolmele aaraja tiimile sappa võtsin. 

kuuse otsas kasvab punkte

Vahepeal oli ju õhk beekatest täitsa puhtaks läinud, juba enne rattaalasse jõudes olime kõige viimased. Ega aakatelgi kõik liiga sujuvalt ei läinud ja vaatamata oma päeva erroritele ei suutnud ma oma arvamust tagasi hoida. Punkt ise oli muidugi megalt kuusealla peidetud. Üksi ma olekski sinna jäänud. Ka kümnes punkt oli mõnusalt ära kavaldatud. Legendis oleks võinud kohe kirjas olla, et tegu pole mitte lihtsalt kiviga, vaid suure puujuurika taha peidetud kiviga. 

kuhu minna, mida teha

tippsportlase look

Selleks ajaks oli juba selge, et seekord ei väära meid poodiumi teelt miskit, ningi kui maleülesanded päevakorda tõusevad, siis seekord pole kuult ja tähtedelt abi. Enne mereäärde minekut käisime Põhjaingli juurest läbi väikesel kohvil ja tossuvahetusel, sest Heleni arvates pidi nüüd hullem savi seljataga olema ja inglitiibadest olid saanud täpilised lepatriinutiivad. No ei olnud.

kus see kivi küll võiks olla?

kivi on hoolikalt puujuurika taha peidetud

rändrahn

Mere ääres olid sõbrad kõik juba reas: Üllekas kurgipurgiga, Manakeri pizzaga, Kylli fotokaga, Raks ja Ott värskete porikokteiliga sisutatud kanuudega, Urmo isa kommide ja pirukatega. Urmo isa oli meid esialgu maha kandnud ja sattus siis ärevusse, kui sai teada, et me ikka arajal ja tal polegi meile provianti varutud J Btw, meie kingitud poku kasvab Urmo isa aias mis mühin ja pidi superhästi end tundma. Manakerilt saime teada, et esimene kanuupunkt oli 11.30 laeva sabas olnud ja meil pole enam mõtet kiirustada.

mereromantika

Järgnev rattavalik läks meil omast arust suht kiiresti, kuid sõbrad olid meie molutamisest ikka täiesti tüdinud. Vähemasti rändrahn on nähtud ja mereäärne romantiline puujuurikasegune rattapiinamine koos akrobaatiliste kukkumistega tehtud. Mis seal salata, tegu on siiski Heleni koduste jooksuradadega ning kaarti me vaatame ei pidanud. Selleks ajaks oli ka vihm järele jäänud ning midagi päikesetaolistki näha.

mereromantika vol 2

Pärast esimest kanuupunkti teatas Helen, et esmakordselt elus ei sobi talle kuidagi see merelainetus ja ta tahaks heameelega kindlat maad jalge alla. Me küll julgustasime teda kalu toitma aga ta ütles, et tahab pizza siiski endale jätta. Võtsime suuna esimesele kivile ja jätsime ta sinna kajakatega juttu ajama. Igaks juhuks relvastus ta mõlaga. 

laud on kaetud

purjetamist alga

Me olime ausalt öeldes päris imestunud, et keegi sellist hädist merehädalaist vahepeal peale ei korjanud. Pandjuga oli piis of keik ja majapunkt jooksis ka kuidagi lihtsalt kätte. Vahepeal rattaalasse sõites nägime, et pekitiidul on juba ratas pestud ja saun käib, meil oli ikka veel veerand harjutust ees... RMK metsamajast pääsesime saagimiseta, sest lugeda me oskame. Nikerdamiseks läks alles selles kontorihoones kus punkt 72 oli kavalalt nurgataha sahti peidetud ja kp lippu ka küljes polnud. 

merehädaline jääb looduse meelevalda

inglid avamerel

teine katmine

mingi kolemaja

Järgnev torukoledus polnud meile. Pilgust sellele torule piisas, et õheskoos öelda, et sinna torusse ei lähe me never-ever.  Pange mind stilettodega üle kaarsilla kõndima, palun väga, nõu probleemo. Aga maa-alused asjad nagu kitsad koopad ja torud, nõi vei. Jalutasime ülesande lõppu, käisime prooviks seal torus ära ja ütlesime kohtunikele, et kahjuks polnud see harjutus meie jaoks. Viimase tornironimise tegi seekord Merike, kellele sellised ülesanded on muidugi vaid vormistamise küsimus.

otsingud

viimsi rattateed

linnaetapp

nii, mis meil siin pakutakse?

Üüvee tuli koos meiega jalutama

inglid torus

varustus peab seni ootama

lõpp on lähedal

läbi see lugu

tossupesula

Finišiparklas pesi fotograafi poiss harjaga porilombis oma jalanõusid ning möödaminnes rookis ka ta ka meie jalanõud presentaablimaks. Kuni mullivann veega täitus jätkasime veeprotseduure Heleni aias. Loodatavast kasvavad tal tänu viimsi ravimudale sel aastas muru sees eriti prisked nurmenukud.

Hullult lahe päev oli ja eriti mõnus oli pärast pikka päeva mullivannis liguneda. Praegu enam ei meenugi, et mida me muudkui itsitasime aga igav polnud hetkekski. Arusaamatu kuidas muidugi mingi 20+ tiimi meist tahapoole jäid vaatamata kõigile meie prohmakatele ja ebakiirustamisele. Üllatavalt vähe tuttavaid nägime me rajal, ei tea kuhu meie vanad konkurendid kõik suvitama on läinud. Lahtised Leegid on vist siiani kusagil lõunalaagris Tartu etapiks vormi kogumas. 

järelpesula

Ja eriti armas oli eline kõne Pekiaadult, kes leidis meid tulemustest ja tundis muret, et ega meil midagi ei juhtunud, et nii pikalt aega kulus J

PS: Ilusamad pildid tegi Kylli