terve harjutus narvas

   

veebruaris arviga finlandia stardis

kuna manakeri on rihma lõdvaks lasknud, on inglitiimis korraga täielik vars ja võistlustulest hoitakse eemale nagu põrgutulest. endalegi ei meenu millal põhja- või lõunainglit laivis nägin. ka tints on orbiidilt pidevalt ära. see jutt lähtub teooriast, et parim kaitse on rünnak ning peaks mind ennast teistest paremasse valgusesse tõstma.  tegelikult on sportliku poole pealt ette näidata vaid talvine finlandia-hiihto medal ja kolm ebaõnnestunud o-päevakule mineku katset. esimesel katsel ei leidnud me anniga päevakut üles, järgmine kord pani rattatreener mart nõrka ja kolmas kord läks ka millegipärast untsu. seega loen südametunnistuse pool-puhtaks.

narva mineku mõte tundus mulle kohe algusest peale väga atraktiivne. sellest linnast ei meenu varasemast midagi peale piiripunktis veedetud tundide. ühesõnaga - ma pidin sinna saama. teised inglid siiski vedu ei võtnud ja esitasid veenvad vabandused, koos lubadusega mõelda öisele pärnu rannale. 

maaret ja liisut ma moosima ei pidanud, see oli kohe mäts-meid-in-heven ning mingit stressamist või tingimist asjaga kaasas ei käinud. sellest ättitjuudist tuli ka tiimi nimi, mida siis tahtsime ka võistluspäeval tegudega kaitsta. põhieesmärgiks saigi püstitatud terve harjutuse läbimine, st kõike kogu raha eest. sportlik ambitsioonitus oli niikuinii selle seltskonna põhieelduseks. kooslus pidas pikale pühapäevale pingutuseta vastu ning läheb võimalusel kordamisele. minu salaplaan nägi ette, et maare loeb kaarti, liisu jokseb ja mõtleb, ning mina lohisen järel. tegelikult panustasime üksteist täiendavalt. kui ühel mäluvaheaeg tekkis siis toetati kahelt poolt ja pilt sai jälle kokku.

võistluskeskuse silmailu

ettevalmistuse tugevuse poole pealt õnnestus auto peale meelitada plaastrirulliga kairi, kes enne starti mu koivad osavalt ja sörgikindlalt ära kaunistas. roosa kevadmaniküür ja uus huulekas andis sisemist inglijõudu, sest ega vanad harjumused ei kao nii lihtsalt.

viimased iluoperatsioonid enne starti.
teip on parem kui botox.

stardi selfi

narva mõudi ümberlülitumiseks panin hommikul autos zveri plaadi peale ja lugesin troonide mängu raamatut kõrvale. selle kasuliku kirjanduse võtsin käsile kolleegide survel, kelle seriaaliaruteludesse ma kunagi ei oska sekkuda, ning selline elust kõrvalejäämine pole elamist väärt.

ainsaks küsimärgiks jäi enne starti vaid puuduv ilus kevadilm. et kus see sunnik end peidab. eelneval õhtul oli siinkandis lundki sadanud. suusapesu selgajätmine ja villaste sokkide kaasavedamine osutus päevalõpuks õigeks valikuks.

no drama kuningannad f: liina jõgisu

kui suht viimasel hetkel kaardirullini saime ukerdatud ja selfi tehtud oligi aeg possadele asuda. mina aa, maare bee, liisu tsee. sama skeemiga tegime ka kõik järgnevad hajumised.

ratta etapi iluparkla

nagu ikka tuleb esimesed punktid lihtsalt ellu jääda, et sind kusagil laiaks ei litsutaks või su tiimiliikmed tulnukate poolt varastatud ei saaks. meil kõik sujus. rattatiir oli kohustuslik lühitutvustus kohalikest kolemaastikest. rehvivahetajaid leidus nii siin kui sealpool teeääri.

rividrill

mingeid hulle jõu ja ilunumbreid ei pidanud me õnneks tegema ja kaardil püsimine polnud ka suuremaks mureks. õhtul finišis tõdesime, et polnud päeva jooksul kordagi kompassi kasutanud.

maaliline põhjatu avarus

kreenholmi avastamise algus

ja siis juba saigi seda kauaoodatud kreenholmi lähemalt kaema minna. kaugelt paistis teine päris ilus ja punane. kujutan ette, et siis kui tehas veel töös oli, võis see ikka suht hea välja näha. meie imetlesime ilusaid sillavaateid ja kappasime vaiksel seasörgil punktijahile.

sillavaade

seinast alla ronimisharjutus läks vaatamata esimesele ehmatusele libedalt. pärast 7 punkti võtmist me sealt tagasi ei hakanud enam punnima, sest nüüd oli sinna laskumisse juba järts tekkinud.

järjekordne ootepusa

mäluga läks hästi. nagu seda pilti vaatasime, nii viskas kohe ette kuhu me minema peame. seevastu paberlennuki asemel valmis mu käte all paberlennuõnnetus, mille maare ja liisu ennastsalgavalt kuidagi siiski teise saali otsa toimetasid. mina üritasin pilti teha aga tulemus pole kahjuks avaldamist väärt.

nunnufonid

peegelpilt ajas meil korraks juhtme sassi. mis sitasti see uuesti - otsustasime harjutust otsast alata. esialgne mõõtkava tajumine oli suht null. siinkohal sai pusitud, et üldse tagasi nulli ja trepi juurde saada. näpuga samm sammult järge ajades leidsime selle nunnude telefonidega toa üles ja järgmine punn tuli juba kergemalt.

ajuragin

tähistasime edukat algust ninh uue silla ületamist järjekordse selfiga ning suundusime merelahingusse. hoog oli sees, ilm oli ilus, kõik sujus.

järgmise silla selfi

kanuualas ootas ees päeva esimene järts. urmo isa majandas ootejärjekorda ja meie ees oli vist 30 tiimi. kuigi kanuusid muudkui saabus, veeti need üle teisele poole ja meil ei jäänud muud teha kui süüa ja päevitada ja oodata millal meie numbriga lehekülg ette keeratakse. heameelega oleks raxi juures väikese šašliki teinud, kuid mida polnud oli šašlik, see tõestab veel ilmekamalt, et manakeril on asjad kontrolli alt väljas...

kanuuala mõttepaus

35 minutit ja saimegi veele, liisu saatsime jalgsi esimesi punne võtma. enne uut algust tõmbasime maarega esimese kihi villaseid sokke jalga ja hakkasime kohalikke kanaleid nautima. see oli täiseti ootamatu koht meie kodumaal. just midagi sellist mida sa iksdriimilt ootad. majapidamised ja leidlikud lillepeenrad-grilliahjud olid väga ägedad. seal oleks tahtnud pikemalt pildistada ja olla. aga kuna ma pidin ka aparaati tüürima, siis telefonifotograafia jäi tahaplaanile ning sai tegeletud mälupiltide salvestamisega. hämmastav muidugi, et ka siin grillahjud vaikisid, pühapäev oli ju juba kerges pärastlõunas.

kanaliromantika

esimene tiir käis meil kähku. pikema tiiru otsustasime läbida vaid kanuudega, sest ootealas kuulsime piisavalt õudusjutte rinnuli vette vajumistest trajaktooril 37-38-39. meil polnud inimjõude raisata ning kanalid tundusid laevatamist väärt.

nats publikut oli ka, kuid sööma ei kutsutud

kanalite varjus oli väga mõnus purjetada, kuid sinna kivi juurde minek oli toores vaev. kui üritasime pisut risti lainet sõita, hakkasid piirivalvepoisd meile mingeid kelli ja vilesid laskma ja kätega vehima. tegelt oli juba hommikul telefoni tulnud sõnum reisikindustuse pakkumisega venemaale. nii et ei teagi kas nad tahtsid meile jõudu soovida või olime juba võõrastesse vetesse jõudnud.

eterniidist lillepeenrad

rattaga tagasi kanuust kreenholmi sõites kondid veel soojaks ei saanud. lisaks olin ma pilliroovastase võitluse käigus oma kindad märjaks teinud, nii et käed külmetasid täiega. me nimelt tegime omastarust ühe shoortkati mille käigus kogunes kanuu alla pilliroopadi ja keeldus sealt lahkumast. tõmbasime mis me tõmbasime, sudisime mõladega ja tegime muid trikke, laevuke seisis peaaaegu paigal. lõpuks pidin pidurist vabanemiseks ikka käed vette pistma. teine ohukoht tundus olevat lindude kodust möödumine, kuid õnneks ei tundnud nad meie vastu siiski huvi. ju siis oli frustratsioon juba eelnevate masside peal välja elatud.

postitants kreenholmis vol 2

kreenholm vol 2 oli nagu male inglitele - täielikult meie ala ja kujunes vaid vormistamise küsimuseks. õigele majale pihtasaamiseks ei läinud ka suuri jõupingutusi vaja. meie konkurendid passioni timist olid juba sellega omad näguripäevad kätte saanud ja pärast majast väljapääsu otsides üksteisel peaaegu kõrid läbi hammustanud.

peamiseks õnnestumiseks oli vist liisu kohene lähenemine 30c punktile kaardil olematust uksest, sest tõuksialas teisi oodates kuulsin, et sinna punkti jõudmine oli üks paras trikk olnud. oli tore, et pärast igat lahknemist saime jälle kokku, instrueerisime üksteist nagu oskasime ja leppisime jälle järgmise deidi kokku.

vent auk, maare krambitab

vendi auku ronimisel juhatati meid õigesse sektsiooni kus all oli toetamas kaldsein, nii et ka siin ei õnnestunud konte murda või maniküüri rikkuda.

kreenholm vol 3 algas kergelt kuid jõudis peagi ummikusse. nagu vist paljud tiimid ene meid läksime vale katuseluugi ohvriks. kuna maare ütles, et tema kõrgusekartus selliseid redeleid ei armasta, siis pääses ta ka sellest tühironimisest. meie liisuga käisime ikka üleval ära ja järgmiseld tiime enam üles ei lubanud. nad küll alguses kahtlesid meie aususes kuid kui nad pärast seda pinkti viisime, siis jäid ikka uskuma :) majast väljumiseks tegime tahtmatult šoortkati. vaatasime, et valgus paistab ja muru ka ning nii me sealt välja ronisime. pärast pikas tornisabas saime teada, et see auk oli sinna tänase päeva jooksul tekitatud ning juba pikemat aega aktiises kasutuses.

järtsu ajaline pikkus 1h:18min

ja siis tuligi see kuulus 1h20min pikk tornisaba, 3 punkti kojujõudmisest lahutamas: üks torni alla , teine pärast torni ja kolmas punasel joonel. laskuma pidi minema liisu. esiteks polnud ta sellist asja varem teinud, teiseks olin mina selliseid asju juba piisavalt teinud ja kolmandaks ei armasta maare kõrgust. nii et tundus suht loogiline ja liisu ei taibanud vastu ka vaielda. käis vaatas natuke nurga taga, et mis elu seal toimub ja õppis visuaalselt. no millega sisutada seda piimasabas ootamist? ikka külajuttude kuulamisega. sõjajutte tuli mitmelt poolt. põhiliseks teemaks oli ikka kreenholm. vahepeal saime teada, et heiti on poodiumil käinud ja juba puhas poiss. tahtsime talle diivani ja soojade tekkide tellimust sisse anda, aga ta ei võtnud vedu.

viimased rattad rattaalas

jäime sappa pidama kuni oli veel lootust terve harjutus läbida. arvutuste kohaselt pidi liisu hiljemalt 10 min enne finiši sulgemist laskuma saama. eks me siis vaatasime kella ja külmavärisesime ja sõime ja jõime ja sörkisime kohapeal ja hüppasime ja kargasime. lõpuks ilmus ka urmo välja oma perliikmeid toetama ja sattus muidugi küsimuste laviini alla, et kas tasub koha finišisse tormata või pigem teha laskumine ära? urmo tegi urmot ja lihtsalt naeratas kõigile. no missa temaga ikka teed. eks selle masside brauni liikumise ette ennustamine on üks tänamatu töö. tõstab keegi punkti siiia sinna, puhub tuul vähe kõvemini ja ongi kogu Suur Plaan pekkis.

liisu tornis

igatahes tasus meie ootamine ära ja liisu tuli tornist alla vastavalt graafikule. igasugust kemigeerimist oli seal järtsus kõvasti. paljud tiimid, kel polnud lootustki ajalimiidis laskuma jõuda, käisid tornis piiksutamas ning osad neist tegid ka torni alumise piiksu. eks see sundolukord pani osalejate mõtte tööle ja igaüks otsis endale parimat lahendust. ainus küss oli, et kas meiesugustele bee raja memmekatele on mõtet nii rasket ülesannet panna, kui rahvas vahetult enne ülesande sooritamist tornist alla vaadates ikka lõpuks tagasi keerab.

7 min finiši sulgemiseni

pärast torni me mingit joont me enam taga ajama ei hakanud, nüüd tuli vaid lõpupiiks enne kella kätte saada. maare pani ees punuma ja meie vaatasime kuidas järgi saime. mina eriti ei saanudki. meie õnneks juhtus teele ka see joone punkt, nii et terve harjutuse programmis ei pidanud me alla andma. kui need ootamised välja arvata, siis oli see tegelikult üle pika aja üks sprindi mõõtu sprint, kus ei pidanud ajalimiidis püsimiseks vaeva nägema. narvas on kindlasti veel kõvasti avastamata paiku ja siia tuleks heameelege veel tagasi. plusspoolega pühapäev, super seltskonnast rääkimata ;)

oh meil matkast rõõmus meel

eile käisin tartu jooksumaratoni ühistreeningul kondikangestust ravimas ja meelde tuletamas kuidas kõlab linnulaul ja millised on üleased ja sinililled. tundub et eluvaim hakkab tagasi sisse tulema. rummus näeme ;)

värskeõhumürgitus elvas, f: tarmo haud