voormapi vedur oli tints. see on vist elus esimene kord üldse, kui me läksime koos trenni. iksdriim lähenes ja me polnud üksteist eelmisest suvest saadik näinud, mis tähendas et on vaja põhjalik tühjakslobisemine teha, enne kui spordi peale mõtlema saab hakata. tintsule oli silma jäänud elamusretke tartu linna öine matk kui sobiv meeldiva-kasuliku ühendamise koht. no mis mul siin vastu puksida.ja kui ükskord otsustatud, siis ei mingit taganemist. ilmavana on tedagi huumorimees ja pani meid täiega proovile. et kui palju ta peab taevast vett alla kallama, et me õue ei läheks. aga me pole papist tüdrukud, kummikud jalga, kilepontšo peale ja minek. võtsime seda kui head võimalust riietuse testimiseks, sest karta on et ega pühapäeval meile ka keegi ei halasta. ja vett me saime nii et vähe polnud. kile alt välja ulatuvad varukad ja kindad lausa tilkusid.
õnneks polnud me ainukesed segased, e´kes õhtul kell 9 padusajuga ermi juurde välja ilmusid. rahvast jätkus kolme gruppi. elu oli õpetanud seda, et ükskõik kelle järgi, peaasi et mitte soss või karu... niisiis liitusime pireti grupiga ja tegime 12 km ja 15000 sammuse jalutuskäigu. külastasime nii tartu öörogaini ajal käidud kohti kui ka kunagise kevadise iksdriimi ajal üleloetud garaaziuksi ja sillaharjutusi. ja loomulikult ei suutnud me oma lobisemist ära lobiseda, sest kahe poole tunniga saame me ju alles hoos sisse. nii et homme jätkame :)
No comments:
Post a Comment