värska värskeõhuvannis

värskaga seostub esimesena ikka kosutav soolane jook ja tervisepraavitamine. seda kõike läksimegi värskast kogema. et kogemust oleks täie raha eest, käis tints laupäeva õhtul emos ja lasi parema käe keskmise sõrme lahasesse panna. ta oli väga nõudlik patsient ja keeldus kipsist, sest see segab rattasõitu. emo doktor kordas talle mitu korda üle: ise lahast ära võtta ei tohi! ega sel lahasel muud viga polnudki, kui et glamuuri jäi väheks. õnneks pole koledat asja mida paar swarowskit parandada ei suudaks. 

tintsu pabinamasin jäigi seekord käivitamata, see-eest tahtis ta värska asemel esialgu vääna põrutada. õnneks saime ikka õigel ajal sabast pidama J

sportlikest eesmärkidest olid esikohal aaraja võit jne, ehk siis pingutada kõige nõrgema lüli võimete piirides ning rõõmsa meelega. sest kui pole head tuju, siis on mõistlik kohe koju jääda. ja loomulikult kõik jutud, mis viimaste kuude jooksul olid rääkimata, tuli jõuda ühe päevaga ära rääkida. 

konkurentide read on aastatega mitmekordselt kokku kuivanud, nii et stardipositsioon on meil järjest paremaks läinud. see koroonavärk on ka muidgi palju asju pekki keeranud ja spordimotti maha kruvinud. aga mitte meil...

stardikoridoris oli kaardirulli ümber suur tühjus. rahvas oli meid nähes põõsasse varju tõmbunud, et ega tea, äkki on ka pseudosport viiruslik. seisad inglitele liiga lähedal ning oledki kohe laisk ja nõrk valmis. tänapäeval ei ole liigne ettevaatlikus liiast.

starditud me igatahes saime ja esimese punktiga võssa ei pannud. ka tähtede luuramine läks ladusalt ning kopsud õitsvate sookailude lõhvaga ventileeritud. punktid olid mõistlikus kauguses ja asi töötas. kp 6 oli minu esimene erimeelsus kaardiga. lõunainglil seevastu olid tsakrad lahti ja saime edasi purjetada. korraks pakuti ka ühele jalale varbajahutust, mille effekt lahtus peagi.

seekord rattahajutusin tintsuga koos ja merike läks omapead tiirule. kõik sujus suurepäraselt, rõõmustasime, et punktide vahed on mõnusalt väikesed ja igavus ei tule kallale. siit edasi aga hakkas vaikselt allapoole kerima. õnneks polnud me omadega üksi. tekkis veel paar tiimi kellega aegajalt kohtusime ja ilma asju arutasime. 

rattarada oli mõnusalt liivane ja pehme, mis ei lisanud hoogu aga oli muidu kena kaeda. selle kandi metsad on igal ajal superilusad. praegu rõõmustasid silma õitsvad uibulehed ja maasikad ja piibelehed. piibelehe lõhna oli terve päeva jooksul nina täis ja see tasakaalustas seda putukamürgi lõhaõli mida olime ohtralt peale vussutanud. lendavaid ja hammustavaid elukaid oli rohkem kui piisavalt. nagu kaardivaatamiseks seisma jäid, nii kohe tahtis keegi ampsata. ja kaardivaatamispeatusi tuli teha palju, sest teeotsi oli palju ja tegelikkusega oli neil  tihtipeale vähe pistmist. 

raja läbitavus oli nii ja naa: kus meie vaatasime et hiireurg, sealt panid aaraja omad ratastega lupsti läbi. kuid leidus ka kohti kus nägime aarajakaid ratast käe kõrval lükkamas. kui sõitsid lombist läbi otse liiva sisse, siis nägid rattad välja nagu paneeritud kalmaarirõngad. 

rattasõit venis tüütult pikaks, 21 punkti järjest rattavärki pole meie teetass. lisaks said ka joogivarud otsa. vihmase iksdriimidega on rattapudelid tavaliselt vaid lisaraskuseks – tavaliselt kastan finishis nende sisuga muru. seekord olime paari tunniga kõik pintsli pistnud. vahetusala oli ainuke millele suutsime mõelda. nii et kui meid karjääri arvutama saadeti, siis tegime oma arvutused silma järgi ja panime kiirelt ajama. out pütaagorose teoreemi poleks selle vedelikupuuduse pealt suutnud sünnitada.

külli teenis järjekordse parima supoortiimi plönnu. ta oli parkimas ühe karjääri lähedase tee juures. justkui oleks tal mingid antennid püsti, mis annavad teada, kui me omadega läbikäbid oleme. me olime oma januga juba viimast piiri ületamas, kui see ilmutus tee ääres meile ilmus. autos olnud vitautase hingasime joonelt sisse ja ka kõik muud anumad jõime tühjaks. vahetualasse jõudes oli jätkuvalt janu ja seal lasime veel mõned laksud peale. 

jalgsi valik oli oodatud vaheldus pikale rattaotsale. esialgne entusiasm hakkas aga pärast kahte sujuval läbitud punkti (160-156) haihtuma, sest tuli ette loomingulise kriisi hetki. suusaorienteerumise kaarti nägin elus esimest korda ja siin oli jupp nuputamist, et kuidagigi kaardiga sünkroonis püsida. lõpuks tuiasime läbi ka 157 (praegu ei suudagi taasluua, kuidas ma siin mingi teooria välja mõtlesin mis meid reaalsusesse tagasi tõi) - 155-158-159 (eriline pähkel, sealt pääsesime vaid tänu bullodele, kes ka meie silme all loomingulise palangu läbi tegid) – 164. Seitsmendaks punktiks olin lõpuks kaardiga sõbraks saanud, kuid siis sai see ülesanne tehtud ja aitas meile küll. merike tegi küll kummikommidega premeerimissüsteemi, kuid entusiasm polnud ratta selga istudes enam see. 

sõitsime ratastega värska kesklinna põõsasse ja siis arvutasime, et peaks ikka kanuuala ka üle vaatama. pidime tegema suuremat sorti ratsimist, et kontrollaega jõuda. ära jäi nii valgel kaardil ratas (seega ka võimalus illegaalseks piiriületuseks, mida osad tiimid kasutasid), kui ka sellele järgnev jalgsietapp. andis ikka otsida seda kanuuala selle maaameti kaardiga. khm khm. aga mängusõpru tuleb hoida ja Urmo isale tere ütlemata me ju ometi koju minna ei saanud.  

finishis saime siis lõpuks ka sanatooriumit tunda. külli ootas meid jäässe pakitud jookidega. ei teagi, kas parem oli jook või seda ümbritsevad jääkuubikud. ülimõnus oli pärast 7 tundi metsas jääga käsi pesta ja ülekuumenenud jalataldu jahutada. ammu pole olnud nii mõnusat ilma finishis, et tahad murule istuda ja molutada ning ünnestub isegi autasustamist näha.

oli nagu oli aga värsket õhku saime megakoguses ja värska vett toidupakist peale. ja kui füüsiline tervis ei paranenud märgatavalt siis vaimsele tervisele oli see kõva buust. mas mulle meeldis see etapp? kahjuks tuleb tunnistada, et ei suuda ovatsioonidega ühineda ja midagi erilist ... kõik oli ju ometi olemas ilma ja ilus männimets ja linnulaul ja lillelõhn.

kui ma laupäeval kodus sirelipõõsas viie kroonlehega sireliõit märkasin, olin kindel, et loodus on sõnumi saatnud: värskas ei saa me mööda panna. ega me väga ei pannudki, lihtsalt tegevust oli rajale planeeritud kahe võistluse jagu ...

tunnen puudust nendest ägedatest kanuulahingutest kus kõik beekad kohe etapi alguses kitsale jõele või madalale järvele kanuudesse aeti. seal sai ikka nalja mis oli nalja väärt, hetkel on alles jäänud vaid sport. mis on muidugi tore, lihtsalt mitte kõigile. meile on ikka sporti balanseerivat faktorit juurde vaja.