hommik, kui pidime merikese & kylliga paadiga merele minema, oli muidugi mega - sadas lund ja muid pussnuge. vahurche viskas meid jõele ja kadus - ei mingit tüdrukutega koos veele minemist. no meie kurvastamiseks läheb enamat vaja :D lisaks avastasime, et merike suudab seda asjandust suht sirgelt juhtida. see kõik ei muutnud vahuri arvamust meie laiskusest, nõrkusest ja allumatusest....
siis läksime kylliga Kaardiga Õue mis osutus üheks väga lõbusaks ettevõtmiseks. ja mis kõige olulisem: mul on nüüd EOL number. kui järgmine nädal helen lõunaosariikidesse ilmus sai ka tema nummerdatud. aga võrreldes sellega, mis me kylliga lähtel nägime-tegime, oli vinso maastik nats trikim. juba esimeses trennis jõudsime kohutavale tõdemusele: orienteerudes ei tähenda roheline värv muru, vaid seda kohta, kuhu me tiibu pidi kinni jääme. lisaks nägime oma jalgadelt, et miniseeliku hooaeg on teadmatusse kaugusesse lükatud ... :(
merike ei jõudnudki metsa enne kui türil aga selle eest sportis ta hoolega paberlikult ...
No comments:
Post a Comment