laupäeval võtsime heleniga ette ühise rattatrenni rõuge rattamaratoni 30 km matkarajal. merikesel on viilimiseks viisakaks vabanduseks töö.kohapeal selgus, et meil on ikka veel identiteediprobleeme: kuigi stardinumbrid olid olemas, astusime alguses kohe ikka sekretariaadi tööruumidesse. segasime nats merikest ja andsime pidulikult üle kingituse: joonlaua mille tagumisel poolel on orienteerumise tingmärgid. merike! vaata et sa siis joonlauda prükkasse ei pane ja aegajalt sinna pilku heidad!!!!! tekkis küssa, mida küll tehakse enne satarti vaba ajaga? kuna meil erilist kujutlusvõimet polnud siis ronisime ikka kindlasse kohta - sekretariaati numbreid väljastama. õnneks keegi meie adekvaatsuses ei kahelnud ja sulandumine kohalikega toimus valutult. töö käigus konsumeerisime ära suure osa teisest merikesele toodud kingitusest ja saime oma veresuhkru taas üles ;)
järgnes kiire spordivahendite installatsioon ja stardipaigas töllerdamine. peldikusabas kuulis helen tütarlastelt igasuguseid starteegilisi plaane: et seal tuleb panna ja seal tuleb veel midagi teha aga õigeid järeldusi me ei osanud kogu sellest infost teha. millegipärast ütles CC eesti olavi meie autfitti vaadates: ja räägitakse veel et tartu on heade mõtete linn ...
juba esimese rattakilomeetri järgi tegime taimaut ja asusime läbirääkimistesse kolme ATVga kes meid jälitasid, et paluks meile ka natuke linnulaulu ja et me saame ise hakkama. õnneks nad jäid meid uskuma ja lasid jalga eelviimaseid ahistama. korraks kogesime ka seda, kuda on, kui vikatimees on sinust vaid poole meetri kaugusel. polnd nagu häda kedagist. isegi viinalõhna ei tulnud ja paistis teine üsna sõbralik seal vaarikavarte vahel.
nüüd siis sellest, mis meid ganzändrõuzist ümisema pani e Singlist. räägitakse, et õndsad on need kes ei tea, ja just need me olime. enne starti räägiti mingitest singlitest küll, aga õnneks ei teadnud meie sellest midagi järeldada ja rattafoorumites surfamine ei ole ka veel harjumuseks saanud. nüüd me teame: singel on selline teerada kus võibolla keegi oskab rattaga sõita aga ratta kõrval jalutamiseks seal enam eriti ruumi ei ole. ja vaatamata sellele, kas rada läks üles või allamäge, eelistasime meie jalutada. 
teise TPsse jõudmine oli paras üllatus. me arvasime lissalt, et keegi peab oma hoovis mingit jubileumsi. kaks miilitsatädi panid meile saua ette ja tahtsid trahvi teha. lõpuks kirjutati meile välja kviitung "liiga ilusad olemise eest" ja järgmine aasta lubasid nad veel tublimad olla ja konjakit ka varuda. koduõlu pole veel ikka veel meie joogilisti ülemisel real. meeleolu oli seal igatahes super.
igatahes võiks välja kuulutada konkursi ergutuslausele "inglid kesapõllul". sellest me saame aru, et rõuge RM lõpus paljud kahtlustasid oma tervet mõistust kui ingleid nägid aga innaff iz inaff ...
finišeerida tahtsime nii, et kogu rahvas peaks meid juba üle tunni ootama ja käiks päästeameti autost muudkui küsimas, et kaugel need viimased juba on ja kas neid maha ei võetagi ja et kaua võib, et koristaja on ka inimene ...
no ja siis tuligi varsti see finis /kahjuks küll mitte nii nagu algselt planeeritud/. oma laiskuse, nõrkuse ja allumatuse eest nüpeldasime üksteist ise. selleks oli sobiv võimalus suitsusaunas. ja mis seal salata, jube mõnus oli. 
kui pikemalt järgi mõelda, siis ega ma merikest ei kadestanud: tema pidi veel viimaseid ootama ja pärast sekretariaati kokku pakkima ja pärast kola lahti pakkima ja veel sada asja tegema aga meil oli juba riläks... ja rääkimata nendest nurmenuku ja jänesekapsa põldudest ja muinasjutumetsast mis tal nägemata jäi.
no mis siis võivad olla järgmised ohumärgid meie allakäigus? ma arvan et ehk see, kui me enne starti hakkame sooja tegema ja enam veresuhkru taset ei kontrolli. või mis?
No comments:
Post a Comment