liidu koondise nädal

nii palju sporti kui viimase 8 päeva jooksul, ei ole minuga juba ammu juhtunud. oleks nagu liidu kodukanade koondise profiliige.

algas see kõik viimase iksdriimiga ja jätkus kolmapäeval, kui hommiksöögilaua vestlusest kasvas välja ujumisvõistlus, et kes ikkagi ujub 1500m kiiremini. tõe selgitamiseks leppisime kontrollorganiga kokku võistluse tingimused ja auhinnalaua (bätmani filmi vaatamine tsinnamonis koos jookide ja popkorniga kaotaja kulul) ning kobisime kiirelt basseini, kus üsna pea sain hakata mõtlema vaid võidu diplomaatilisele vormistamisele. suure hurraaga läksin pärast ujumist kohe uute prillide järgi, mis kurmo juures riiulis juba pikalt tolmusid ja mõtlesin, et nii hea, et mõned oskused on kerel rasked ununema. pühapäevane tristar võis minugi poolest tulla.

rongiharjutus

neljapäevaks oli karu Inglimäele avaliku uisutajate kogunemise orgunninud ja nimi kohustas kohale ilmuma. lõunaingel oli see, kes mu jalule ajas ja varustusest koid välja kloppis. uisud olin juba nädalakese eest tolmu alt välja kaevanud, kuid viimasest sõidust oli möödas pea 2 aastat, see juhtus siis kui karuga berliinis uiskudel vihmasadu trotsisime.

kui inglid Inglimäele jõudsid, olid harjutused juba alanud. ka doktor jalast oli laskumisel oma possa sisse võtnud. küsis kohe kiirelt ära: "noh, kas teil haavad eelmisest korrast ära paranenud, et jälle platsis" :) esimeses pundis õpiti rongisõitu. kuulasime teooria ära kuid praktiliste harjutustega saime omal käel hakkama. on ju seda inglirongi aastate jooksul harjutatud ka. ühele poisile pakkusime ka seekord küüti. ta kõhkles ja kahtles ikka päris pikalt, enne kui meil end mäest üles lubas vedada. järgmisel lõigul õpetas hassar nähtavasti kukkumist. ka sinna ei jäänud me pikemalt pidama, sest ka see õppetund on meil mõlemail omal nahal testitud. nii hea oli niisama veereda. kuidas mul küll oli meelest läinud kui väga mulle meeldib uisutada! ja miks ma seda nii kaua pole teinud! ja Inglimägi oli ka kahe aataga kuidagi madalamaks kulunud. rahvas meie ümber vuhkis mõnuga trenni teha ja rullitamise isu muudkui kasvas. nii sündiski plaan, et lähme proovime selle jõgeva-tartu värgi ikka läbi teha. trenni lõpetetuseks sulpsatasime järve ja võisime päeva kordaläinuks lugeda.

meie trennikaaslased

reedel ja laupäeval olid kavas kõikvõimalikud jõuharjutused mustsõstardega ja varustuse test pühapäevaks. lisaülesandeks oli kuidagi oma naiskonnaga ühenduse saamine, sest manaker soss ei pidanud vajalikuks meid enne starti omavahel tuttavaks teha, et teada saada kes tuleb ikka jaht või ei tule.

kui me annikiga laupä õhtul pühaka ääres omaarust tehnikat lihvisime, ilmus kiirelt välja vetelpääste, ja avaldas arvamust, et niimoodi küll ei ujuta ... eks me olimegi rohkem soliiidset uppumist harjutamas kuid samas saime kinnitust, et meie elutahe on piisavalt tugev, et end vee peal hoida. nüüd jäi minu ainukeseks mureks vee temperatuur. nõuded sellele kasvavad iga lisanduva eluaastaga ja meeldivalt ujutav ollus algab +24C alates. pühapäeva hommikul ignoreerisin teadlikult kohti, kus võiks veetemperatuur silma jääda. hiljem selgus et 20 mintsa külmas veel mõjub hävitavalt mu iksdriimil soetatud sinikatele ja õhtuks olid nad juba peaaegu kadunud. võistkonnakaaslased olid mul erinevalt minust sportlikud: margit on nagu päris rattur ja laura korvpallur. laura küsis, et mis meie eesmärk on? eee, ma polnud sellele kunagi mõelnud. no alla 25 mintsa ujuda oleks tore, ütlesin, aga rohkemat ei oska midagi tahta. laura ise oli vaid 3 tundi maganud ja vabandas, et jooksmine vaid hobi. margit oli ilmselgelt meist enim ärevil, sest rattarada oli raske. ja kui sossil olidki mingid eesmärgid meile pandud, siis ta jättis need targu enda teada.

vastikult lainetava järvekalda ääres oli kalipsode paraad - selge, vesi on alla 22 kraadi. ka tiimivõistluse stardis oli 90 prossa rahvast kummiülikonnas, mina, nagu tõeline amatöör ikka trikoos. ain-alar ei jätnud vaatamata bizile hommikule küsimata, et miks tiivad kodus :) vesi on külm, jõudsin kiirelt konstanteerida, kui kõht märjaks sai. teel esimese poini ei suutnud kuidagi hingamist rütmi saada, sest vesi lainetas nagu auras vesiaeroobika trenni ajal ja lõi kõik vussi. lisaks oli kogu aeg tunne, et kohe kohe tuleb kiip jala ümbert ära. peagi olingi täitsa üksi. või nii vähemalt tundus. esimese poi juures möödusin esimesest konkurendist, järgmise juures järgmisest. teel kolmanda poi juurde paistis ees kaks punast pead ja nende kõrval saatepaat. see oli nähtavasti karu, kes oli endale surmahirmus eskordi palganud. neljanda poi juures avastasin, et minu kõrval ujub üks kalipsovend. nüüd tekkis ka mul sportlik hasart, et kui kodukana kalipsovennast kiiremini ujub, siis järelikult pole veel elust maha kantud. randa jõudsime koos, kuid nagu veest püsti tõusin, et jooksuliigutust teha, keeldusid põlved lukustumast, ja nii ta enne mind vahetusalasse lipsas. rahvast oli ergutamas hullult palju ja leidus neidki, kes mind hoolimata ujumismütsist ja prillidest ära tundsid.

päevatöö tehtud läksin koduse suppoorttimiga nuustaku pubisse päeva nautima. mõnus oli sealt mäe otsast vaadata kuidas rahvas jooksuetappi venis. siiski leidus neidki, kes tervitustele vastata ja naeratada suutsid. kurmo nende hulka ei kuulunud, kuid kelgu margus ja tupe ivar olid päris elusad. minu tiim liikus prognoositult ja nii saimegi napilt enne kella nelja finišisse astuda. mingeid tulemusi ma loomulikult vaatama ei hakanud ja kui margit õhtul helistas, et kuule me saime 3nda koha, oli see ikka väga ebareaalne uudis. nüüd siis olen elu esimese karika uhke omanik :) guud dzob, firmaspordi tiim! ma parem ei hakka protokollist vaatama, et mis tulemus veel siis oleks olnud, kui mina ka oleks trenni teinud. ja ujumisega võidetud kinokülastuse võtsin ka pühapäeva lõpetuseks välja.

nüüd siis tartu rulluisumaratoni ootama ;)