maraton on puhkus

nagu 2 tilka vett: bussijaam ....

no ja hea kombe kohaselt tuleb puhkuse ajal ikka turismusega tegeleda. elu on kuidagi niimoodi läinud, et ei mina ega lõunaingel polnud oma elus veel jalga jõgeva linnas maha saanud ja nüüd siis saigi linnuke kirja. kirjade järgi 6. tartu rulluisumaraton aga meie jaoks kodumaa avastamise tuusik.
ja kuhu siis kolmas ingel jäi? keegi peab ju ikka tööd ka tegema ja nii oli põhjaingel tabiveres rahvast rullidele aitamas.

... ja raudteejaam

hommikune bussisõit stardipaika oli parasjagu nii pikk, et üles ärgata, vedel süsivesik manustada ja end kuulujuttudega kurssi viia - buss ju puha tuttavaid nägusid täis. spordist pikka loba polnud, arutusel olid ikka diipimad teemad nagu näiteks: kas politseimajas peab suvel soe vesi olema., ja 10 viisakat küsimust mida võid küsida tütre boifrendilt ilma, et tütar end vabatahtlikult lastekodusse üle viia paluks. sõber eke oli nimelt käinud tütre sünnipäeval ja jagas värskeid kogemusi. muu hulgas koorus ka välja, et nii mina kui merike oleme juba lapsest saadik tugeva enese alalhoiu instinktiga olnud (mõnede arvates sellised inimesed rulluisutamas ei käi, aga see selleks), sest me mõlemad töötasime nooruses välja oma tehnikad kuidas viilida maal heinateost. merike oli eriti kaval, ta õppis ära traktori juhtimise ja sai seega kohe kõrgelt olukorda kontrollida, sellal kui mina lihtsalt kuuma käes kala-kuival tehnikas õhku ahmisin ja füüsiliselt tõestasin enda sobimatust heinaharjutusteks.

turismust alga!

jõgeval bussist maha ronides hakkas esimese asjana silma 2 tilka vett pilt: ühel pool teed raudteejaam ja teisel bussijaam. kusagilt kostus riho ja kivilomadise hääli ja juba me olimegi otsapidi stardikoridoride juures. turismiatraktsioonidest hakkas silma politseinike kodu ja kultuurimaja ja kaubanduskeskus. lugesime kõik sildid hoolikalt üle ja lasime endast vastastikku pilti teha nagu korralikele turistidele kohane. kõige vaprama teoga sai hakkama kaimz, kes julges mu fotokindla seebika oma pühadesse fotograafikätesse võtta ja sellega pilti ka teha. loodame, et me poissi sellega tuksi ei keeranud. siis käisime veel küllile ja aetile hommikust ütlemas ja aeg muudkui läks ja läks ja tuligi uisud alla panna ja pakid vööri viia.
varustussportlasi pole meist ikka saanud. minul on samad 2005 aasta salomonid ja merike valis retuusi pitsi juurde sobivad rattad pillelt, et oma hobihalli krigisevatele rulluisumaratoni veteranidest isetormajatele puhkust anda. meie viimases grupis olid osadel konkurentidel rattad all nagu jõulukuuseehted.

siit me alustame

Aet oma rohelises kodus

ja läkski lahti. rahvast oli raja ääres kõvasti. nii tore - pühapäeva hommik ja nemad on kõik meid tervitama tulnud! rahvast jätkus kuni tartuni välja: kus vähegi  mõne ehitise või teeotsa näol elumärki oli, seal oli ka rahvast väljas. paljudel taburet või midagi mugavamat tagumiku alla ka varutud. lõunaingel oli turismireisiks kõvasti valmistunud ja taskurahagi kaasa võtnud, et äkki ikka saaks suveniire ka osta. no vaarikaid või herneid näiteks. aga 'nigu ära sõivat', ei mitte kedagi! ju kartsid, et mine seda spordipisiku rahvast tea, äkki hakkab kardulatesse kinni nagu koloraado. aega on, ehk saavad kohalikud järgmiseks aastaks aru, et maksujõulised kliendid olid rajal ja toovad oma kaubad tagasi välja.

üsna pea peale jõgeva linna saime endale esimese seltsilise. üks noormees pidas meie õlgu piisavalt laiaks, et sealt tuulevarju otsida. tal oli selline kell, mis ütles, et me liikuvat suisa 20 km/h. nii kiire meil ometi polnud ja hiljem korrigeerisime oma kiirust kõiksugu asjatoimetustega ingellikumaks. esimene tuttav nägu rajaääres oli kelgukusta, kes ühes ülelõhnastatud kohas meie uisutamist turvas.

turistipilt

üsna pea, vast 5 km pärast starti oli raja ääres esimene katkise uisuga tüüp. natukese aja pärast nägime järgmist ühejalgset lonkajat. see oli suht ootamatu pilt, sest merike oma 5x rulluisumaratoni kogemusega ei mäletanud varasemast sellist asja, et rahvas oleks tehnikaga jännis. nii ei taibanud me esimese hädalise juures kohe pidurit panna. kolmanda kuti juures jäime juba pidama ja üritasime aidata. ega meil muud teha polnud kui meditsiini motikani uisutada ja kuuskanti paluda. no ja siis hääletasime juba järgmist motikat, kuna esimesel vastav varustus puudus. ja lõpuks lahkusime sündmuspaigalt motikameestelt väljapressitud lubadusega, et nad kuti ikka jalule aitavad. ja aitasid, sest hiljem purjetas ta meist rõõmsalt mööda :)

kellel on kõige kõige ....

jälle teele asudes hakkasime mööduma juba tuttavatest selgadest. selleks ajaks olime nende tehnika läbi analüüsinud ja lõunaingel andis tammujamatele ikka näitlikke õppetunde ka. esimeses teepees teostasime põhjaliku menüüga tutvumise. midagi jäi siiski esialgsel vaatlusel puudu aga ega me küsima ei pidanud, joogipunkti boss kalev tormas napsuplaskuga meie poole ilma sissejuhatuseta, ja ütles, et seekord konjakit pole kuid klassikat leidub. ka kalevil oli seekord jootmisest rohkem remonditöid. kuni me seal kurki järasime jõudis kohale üks seitsmerattaline, kes ka abistamisse jäi.

peitepilt: leia pildilt Kaimz

apike, mul on miskit põses

kuidagi kiirelt läksid need kilomeetrid. rongis ei tahtnud eriti sõita, et saaks ikka turismust teha ja vaateid imetleda. need rullidega ja rullideta avarad viljapõllud on hingekosutav vaatepilt. ja sinna juurde need teeäärsed vooremaa järved janiiee. kaareperes ootas lisaatraktsioonina veel klaapsu teepee koos mustikapildiga purgiga. siin võtsime sappa ühe tubli jooksutüdruku, kellest juba mõned korrad olime mööda pannud, ja kellel oli jõu ja tehnika osa balaansist väljas. pidasime kolmekesi joogibreiki ja ühtlasi tegime uisutehnika tundi. kaarepere raudteesillast tulime juba alla korralikus rongis. siin aga juhtus nii, et üks triibuline helikopter maandus merikese põsel ja tegi ta lõualuule paraja tuimestuse. hääletasime rohelise ristiga rahvast ja meie viimane vagun läks oma teed. arstitädi arvas, et ellujäämisvõimalus eksisteerib ja lubas merikesel teekonda jätkata. siin tuligi raja kõige parema kattega lõik, kus sai uisutatud täie mõnuga. kehvematel lõikudel hakkasid mu vanad rattad liiga surisema ja see võttis jala kuidagi naljakalt tuimaks ja tekkis tunne, et kogu kaadervärk on kuidagi juhitamatu. sellest moraal: enne pikemat sutsu võiks varustuse ikka üle vaadata, olgu ta sul nii kuulikindel kui tahes.  

teeninduse poisid tööhoos

no ja siis oligi juba tabivere käes. need rohelised km postid tulid ikka väga kiiresti. vahel tundus, et need teepeede eelsed saja meetri märgid olid palju pikemate vahede tagant :) tabiveres möll käis ja stardikoridorist möödudes sai rahvale patsi lüüa :)) kiire arvutus ütles, et varsti lastakse see rahvas tulema ja siis sõidetakse meid pikali. hullu me panema ei hakanud ja toimetasime vaikselt edasi. tegin ka töötavast kaimzist pilti, sest tema ju ise tavaliselt pildile ei jää. no ega ta seekordki ei jäänud, sest mu pildikindel pentaks ignoreeris teda sajaga, kuigi kaimz poseeris ja flirtis kaameraga nagu motika tagaiste võimaldas. mingit halli kogu võib ju sealt aimata aga on ka paremaid kaadreid tehtud.

Inglirong teel Äksi kirikusse f: T.Haud

lähte tõus oli minu arvates rattaga suurem punnitamine kui uiskudega. olime ülirahul, et lühikese maa eest mäefiniši ära võtsime ja jäime siia seda tsirkust pikemalt vaatama, et kiiremad rongid mööda läheksid ja meie masti suslad tulema hakkaksid. ei olnudki ju juba stardist saadik meiki kohendanud ja huulevärvi värskendanud.

järgmises, tartu terminaali teepees, kulus meil aga veel rohkem aega. toomas teatas, et nendel on menüüs kohalikud kuulsad lihapirukad, mida tuli kindlasti degusteerida. võtsime siis laua juurde possa sisse ja pärast esimest pirukat oli selge, et siia jääme pikemalt. tuttavaid muudkui pani mööda, kuid keegi ei jäänud meie pirukareklaami uskuma. ei ester ega kütikarin saanud pidama. ma ise arvasin ka, et see pirukajutt on jama, kui stardikoridoris mehed teema üles võtsid, ja siin ma nüüd siis olin, põsed punnis. mehed nagu möirapullid panid mööda ja mina mõtlesin, et miks nad küll vaid pool harjutust teevad, kui endal selline pauer sees? mulle meeldis, et siis kui pika distantsi rahvas meil silmist kadus, tekkis teele kaasa lühikese maa seltskond. saime nagu kaks võistlust korraga.

ja natukese aja pärast juba paistiski finiš ja meie kolmetunnine ja 48 km pikkune turismireis oligi otsassa. oli mida vaadata, on mida meenutada ;) maraton ON puhkus. ja põhiküsimus, et kas uus või vana rada? mina ikka selle poolt, et punktist punkti sõit on ikka õigem maraton.