muuvistaar

põhisõidu finišikoridor keset Haywardi küla

Juba eelmisel korral Ameerikas olles tundsin end kui filmis. Ja seekord kui pidin seda uut kanti üksi avastama ja seetõttu rohkem kohalikega kokku puutusin, siis seda enam see äratundmine mind tabas.

ma tean, et insenerihärra mati oleks kindlasti teise valiku teinud,
kuid minu arvates oli päris hea suusabuss see impala

Harjutusi iseseisvaks eluks sai tehtud pidevalt. Kõigepealt oli vaja ära sisustada 6 tundi Amsterdamis järgmist lendu oodates. Istusin rongile ja sõitsin linna vaatama. Kohalikke küpsetisi ja muid rohelistest lehtedest tehtud asju ei olnud isu proovida ja nii läksingi hoopis kunstisaali rembrandti näitusele. Nii balaansi ja vahelduse mõttes kogu selle suusaelu peale. Tagasi lennujaamas ootas ees täielik läbivaatus. Kõige suuremaks mureks oli ameerika kodu aadress, mille olin oma meilboksi sügavustesse uputanud. Õnneks oodati kannatlikult see pooltunnikest ära mis mul leti ees arvuti kokku-lahti pakkimiseks, telefoninumbrite otsimiseks ja muuks asjaajamiseks kulus. Järgmine laks ootas mind autorendis, kui tagantjärele tarkusega nentisin, et võinuks ikka kodus uurida, et kas laenatud navis ka vajalik kaart sees on. Sõitsin siis lennukast esimesse bentsukasse ja otsisin kaardiriiulit. Nagu kaardi laiali laotasin, astus rahvas juurde ja hakkas teed juhatama. Soovid olid tagasihoidlikud: saaks esialgu õigele osariigilegi pihta, oleks sellegagi rahul. Onu tuli kohe parklasse kaasa ja näitas teederägastikus suuna kätte. Naiss ride, lisas komplimendiks juurde. Autorendist anti buukitud väikeauto asemele üks kolakas laev, millega oli lausa lust purjetada. Pärast selgus, et Manja ja Karel olid Dulutist täpselt samasuguse saanud J Autos nuppude selgeks saamisega kulus jälle aega ja raadiost ma sel päeval jagu ei saanudki. Kui uni väga silma hakkas vaevama, siis laulsin endale ise. Ükskõik mis laulu üles võtsin, sumbus lõpuks kõik sama viisiga aeglustatud jorinaks. Olgu need siis läänemere lained või päradais siti. Lõpuks hakkasin iga kümne miili tagant peatuma ja kuud imetlema. 

haiglapargi suusarada

Päeva viimaseks orienteerumisharjutuseks tuli Kaabli külas õige tänav üles otsida. Minu kaardil jäi selleks mõõtkava puudu ja nii tuligi jälle ameerika filmi varianti kasutada ja kõrtsi minna. Poole tee peal olin ka ühe mäkdoonaldis peatuse teinud, et teed küsida, ja ühe onu eluloo seetõttu ära kuulanud.

Naiss buuts, oli esimene kompliment mis baaridaamilt tuli. Kogu baari teenindav persnal ja klientuur võtsid mu muret isiklikult ja peagi oli pererahvas toru otsas. Ned naeris, et ta juba ootsaki, et millal ma baarist talle helistan. Mu telefon nimelt keeldus seal maal töötamast ja sõnumeid saatis suvalise viivitusega.

finišikoridor tuleilus

Manja servijsorid - birtšleggerid

Järgmise päeva missiooniks oli leida endale suusad ja adapter. Njuu Muuni poes oli mind juba nimekirja pandud ja kohalik Kurmo ootas visiidile. Sidemed vahetati välja, kepid lõigati parajaks, raketimääre keevitati alla ja olingi valmis talverõõmudeks. Soovitati minna mingile haigla pargi ringile, et seal vähem rahvast. Oli see vast matkarada. Kõik jäljed olid tammelehti täis ja kui suusad alt ära võtsin oli pidamisala lehesodist pruun. Aga ilm oli ilus ja tuju hea. Adaptri otsingutele läksin vallmarti (täielik simpsonite multikas ikka). Otsisin mis ma otsisin aga lõpuks aitas ikka mind poesell välja. Ja eks temalgi said juhtmed korraks keema aetud, et kuda see katapult siis käima lükata. Õhtul käisin ka maratoni 40 sünnipäevapeol, kuid burksi ei julenud veel proovida. See eest sai Manja sealt omale uued vinged servisjoorid.

Dabl Õu treilheed -
 pärismaratonil on selleks kohaks raskem seljataga

Reedel käisin worldloppeti passiomanike hommikusöögil, mille käigus õnnestus endale hankida üliägedad treeningkaaslased. (Siinkohal ka palju tervitusi Helenile ja Tommile nende ameerika sõpradelt, keda sel peol kohtasin!) Bill ja Lynette on suusasõbrad, kes käivad koos maratone sõitmas, sest kummagi abikaasa ei talu seda suusavärki. Enne trenniminekut oli neil vaja vaid kiire shoping teha. Külajutud ütlesid, et mingi Roode määre on laupäeval winner ja see tuli ära tuua. Lynettil oli erinevaid purke varuks mitte üks. Palju sul neid määrdeid on, julgesin küsida. Liiga palju, nähtavasti jätkus kaheks eluajaks, aga tead, never inaff. Väljas sadas lumememmesid ja meie läksime Dabl Õu punkti juurde rada proovima. Selgus et Bill oli suusakepid hotelli jätnud ja 10 miili tagasi ei viitsinud sõita. Ta astus külapoodi sisse ja peremees tõi garaazist ilma rihmadeta kepid, mis tal suusatades korduvalt käest kukkusid. Lõbu läbi, tuli jälle tööle asuda. Kohaliku ajavõtu Vahuri ajasin täiega hämmi, nii et kuti lõug kiskus lõpuks viltu ja ma hakkasin juba silmist purskuvaid pisaraid ootama. Õnneks oli mul seekord kaassurvestajaks üks tubli kanada tiidii Janet.

birki selle talve suurimat lumesadu nautimas

stardiks valma

Hommikul tahtsin enne starti ka nats tööd teha, kuid parkimiskoha otsimine võttis palneeritust kauem aega ja nii ma siis viilisingi. Vaatamata vipipääsmele aeti mind ühest kohast teise ja 40 mintsa tiirutamisega jõudsin lõpuks mingisse korraldajate parklassse, kus polnud kedagi valvamas. Pärast selgus, et olin parkinud täpselt finišijoone kõrvale J Stardis käis elu päris pikalt sest, kümme tuhhi lasti rajale jaokaupa. Ma ei osanud jälle mujale minna kui reisoffisisse. Olin Lindal abiks vett jagamas ja suusatajate buutse teibiga kinna panemas. Ühele onule ütlesin küll, et aeg on nende iluduste jaoks klaaskapike elutuppa soetada ja ja suusasaapad teenitud pensionile jätte. Kuidagi kodune tunne on, kui keegi sekretariaati tormab ja teatab, et on numbri koju unustanud või koos vahetusriietega pakiauto peale ära andnud.

Stardis meeldisid mulle eriti tervitamised. Igaüks võis minna ja kellelegi head sõnad teele kaasa öelda. A la, kallis issi, ole tubli oma elu esimesel Birkil, me ootame sind finišis jne.

mõnel inimesel on närvid korras

Mina startisin oma poolele harjutusele täielikust sabaotsast. Kuna eelmisel päeval oli olnud selle talve suurim lumesadu, siis teadsin, et mingit raudteed pole ees ootamas. Uisurajalt oli uus lumi minema sahatatud ja tihtipeale klassikarajale... Sellist süsteemi polnud varem näinudki. Ühesõnaga – klassikajäljed tuli rajale ise juurde mõelda. Rada ise meeldis mulle väga. Ei mingeid kilomeetried seina ega siledat vaid pidev vahelduv metsarada. Vaatamata oma logisevatele kontidele, olin suht rallimees ja muudkui panin rahvast mööda. Eriti laskumistel olin täielik rakett ;) Ühel laskumisel õhkas üks proua mulle järele, et tahaks ka veel noor olla. Ma siis ootasin ta järgi ja ümberringi võtsime teema üles, et suusatamiseks pole küll keegi liiga vana. Ta siis ütles, et lihtsalt kahetseb, et sellise toreda asja enda jaoks liiga hilja avasatas ja tahaks ka minu moodi alla tuhiseda. Küll ikka oli hea buust! Igal laskumisel pani keegi külje maha ja siis teised kõik küsisid tervise järgi ja lohutasid. Ei kuulnud ühtegi urinat ega porinat. Tõeliselt armas olemine! Aeg läks rajal jälle imekiiresti ja varsti olingi juba viimasel kilomeeteril, suu õnnest kõrvuni. Medal kaela, autosse ja tagasi päris tööle.

raja algusosa kulgeb liinide all

Haivaardi finišis ootasid head uudised: Manja oli jälle poodiumile saanud. Pärast ütles, et oli finišikurvis vale raja võtnud ja nii jäigi võidust vaid paar senti puudu. Ajavõtupoisid pidurdasid täiega ja mina muudkui ootasin ja ootasin kuni pilt hakkas näljast tasku minema. Kõik linna söögiasutused olid puupüsti rahvast täis. Kogu finišikoridori äärne tänav oli õlut ja vorstikesi nautivatest kaasaelajatest pungil. Tavaliselt panen võistluste ajal ikka mõne kaasmaalasega ka kokku, seda enam, et teadsin myrakarusid ringi kollerdavat, kuid siin olid kõik eesti lipuga või tartu maratoni mütse kandvad suusatajad ameeriklased. Reisoffisi tšikid olid superlahked. Ütlesin, et annan alla ja läken mäkki sööma, sest jaks lõpeb. Kohe juhatati mind kööki tshillipoti kõrvale ja kui kauss hakkas poole peale saama tõsteti kiirelt uus kuhi peale. Ma pole elus nii head sööki saanud, kui see tshilli kon karne. Pärast sellist elustamist olin valmis väikeseks õlleks. Vaja oli vaid seltskonda. Enne autasustamist saimegi lõpuks Manja ja Kareliga kokku, õlled proovitud, jahijutud räägitud ja hiljem ka punased särgid jagatud.

mitte just liiga palju klassikajälgi

Rajameister bill ütles õhtul, et ainuke tõeline pidu on siili soomilli saluunis. Seda pidin ma nägema. Bänd rokkis täiega ja kõik oli jälle nagu filmis. Päriselt ka. Ju neil pole siis kujutlusvõimet seal ameerikas, et nad kõik fimid teevad nii nagu päriselt. Meie eesti filmid on ju vastupidi – sellise dialoogiga nagu meie filmides, ükski inimene ju päriselt ei räägi. Ja siis nagu oledki üllatunud kui poemüüja kommenteerib su oste, õu jess, ziz things aar kaming händi jne.

Rahvasportlikke jahijutte rääkisime pererahva ja nende sõpradega peetud õhtusöögil. Kõige kurvem uudis oli, et üks vend , kes seni oli kõikidest Birkidest osa võtnud katkestas seekord pärast 8 tundi suusatamist. Kuid üks vana jätkab kõikide osavõttude graafikus. Leidub ikka maailmas järjekindlaid inimesi.

 

kõigil abilistel oli naeratus näol

Oma ainukese burksi ja friikad sõin ära lennukas, oli kuidgi imelik ilma selleta kodupoole asuda. Ja ameerikan moolist jooksin ka korraks läbi. Järgmine kord tahaks ikka pika uisuotsa seal sõidul teha.