baikiksdriimi valikvõistlus e. valimatu valikuvõimalus

valmis gambiat avastama

mis toimub? tahaks ma küsida. et kõigepealt vusserdatakse kuupäev salaja varasemaks ja siis jäetakse peost ka veel ilma!  et seekord starti jõuda, pidi helen omale uue lennupileti sebima ja et mina oktoobris peole saaks, peaksin ka uue lennukipileti sebima. kas me sellist eestit siis tahtsimegi?

aga nüüd siis sellest laupäevast. laupäevad on tegelikult ettenähtud järgmise päeva ingeldamise faintuuningu jaoks, mitte starti minekuks. reede õhtul pärast tööd poodi minnes oli pea tühjemast tühi. et peaks ju midagi kaasa ostma aga mitte ei meenu. kõned inglitele ei andnud ka mingeid tulemusi, sest mõlemad venitasid samamoodi, et eei teaaa. tegin poes kerge tiiru, ostsin lapsele kõrremahla ja õhupalli ja nii ta jäigi.

enne starti ei õnnestunudki meil kokku saada, rääkimata siis veel maasika või atlantise lisaprogrammist. selleks ajaks kui esimene veinijoomise pakkumine saabus olid mul juba rullid peas ja tekk ninani tõmmatud. ja kuna ametlik lõpupidu ära jäi, sebisid teised inglid omale laupäeva õhtuks muud kasulikku tegevust kui tulemuste ühisanalüüs. ja polnudki ju miskit eriti analüüsida, seekord oli poodium suht kindlalt meie.

see proua teab: suusatamine ruulib!

kambjasse jõudsime igaüks eri suunast ja eri ekipaažiga. kui ma siis auto juures vaikselt kostüümi kohendasin tuli üks kohalik proua minuga spordijuttu ajama. alustuseks arvas ta, et ma tulin eeskava tegema aga siis läksime sujuvalt suusalainele üle. ta oli endale mõned aastad tagasi, 75ndaks sünnipäevaks, ülikooliaegse suusavarustuse plastikute vastu vahetanud. õhtul oli kahetsema hakanud ja läinud prügikasti juurde oma vanade punaste laudade järgi aga need olid juba vahepeal uue omanikuga minema jalutanud. ei jäänudki proual muud üle kui uue aja vidinatega trenni minna, algul oli jupp kirumist aga nüüd ei jõua oma plastikuid ära kiita :) lubas meile rajal kaasa elada ja oli väga elevil, et tema kodukohas selline huvitav võistlus on. see oli üks ülimalt lahe sissejuhatus spordipäeva. ka parkimisega läks mul hästi, sest kõrvalt oli kohe võtta rattaid tõstvat jõudu heiti ja jürka näol. eks mul oli ikka preemiaks ämbritäis pirne ka kaasas ;) eesti noorimat orienteerujat meid teele saatmas polnud, kuid finišis nägime uinunud kaunitari ära ja lugesime värsketele vanematele sõnad peale.

hommikune äratav jalavann

stardis võtsime kaardi lahti ja kõik tundus selge - tuleb hakata skeemitama. põhja ja lõunaingel läksid kahekesi metsa ragistama ja mina 1a poole. nagu hiljem selgus polnud nende teekonnal õnneks midagi orienteerumisega pistmist, tuli vaid sukad terved hoida ja nõgeseravi vastu võtta. minuga lõi punti üks eks-lihtsaltballeriina, kellega pärast esimest loomingulist segadust suur-kambja järve äärde kaaslaseid ootama jäime. see mis lollus edasi toimus

teel 55ndasse 

 oli suuresti minu vaimunõtruse vili, sest mina lugesin legendi nagu ma lugesin ja vedasin teised endaga kaasa. ja kas mina olen ainuke, kellele see kaardikiri liiga kribukrabu tundub? juba eelmine kord mõtlesin, et peaks luubi kaasa võtma. peab ikka täiega nina vastu lina panema, et neid metsateid tuvastada.

selle korra ainukesed seened

tundub, et korraldajad olid osavõtjate taiplikkust selgelt ülehinnanud, sest minusuguseid lolle oli küllaga ja meie esimestes punktides olid järtsud nii tunnelisse

ootan millal saabub kord, pikk järjekord @ 57

ronimisel kui ka pimesiku mängimiseks. selle kinnisilmi harjutuse võttis lõunaingel meie kergenduseks ilma sundimata enda peale. merike suutis meid oma varjatud annete eksponeerimisega ikka täiesti hämmastada. teised ronijad ei suutnud talle piisavalt kiirelt teed ette anda, sest lõunaingel jalutas sama kindlalt nagu stilettodega parketi peal.

tõehetk: apua, me oleme sattunud rattarogainile

lõunaingel esitleb: valk in da park

seal pimesikumängu järjekorras läksid lõpuks o-tšakrad lahti ja saime aru oma kontseptsiooni nõrkusest. saime kokku ka lahtiste leekidega, kes meie kahtlusi kinnitasid. me olime just enne mõelnud, et kuhu nad küll seekord kadunud on.

no, kas võib juba?

ühesõnaga, korraldajad olid meile uskmatutele pakkumas tõnis ermi spordisaavutuste tribuudina rattarogaini. positiivse poole pealt võis heameelt tunda, et tegu polnud vendade eensaarte tribuudiga, sest joostes oleks me selle ajaga jõudnud külastada vaid paari punkti. urmo selgitas pärast kanuualas juurde, et täna tegu on baik iksdriini kvalifikatsiooniga. pole vaja pikalt nuputada, et kas meil on sinna asja või ei :)

võrgutatud inglid @ 31

järjekorra külajutud rääkisid hainapallide tassimisest ja meil polnud selleks tööks vajalikku riietust kaasas. niisiis esimese parandustööna otsustasime kiirelt paar punkti ära jätta ja seadsime eesmärgiks purjetamise. ma polnud ju sel aastal veel kanuusse saanud.

kaardi teisele küljele jõudes oli rattanorm juba ületatud ja nii need ratsimisotsused muudkui lisandusid. 32 punkti võtsime juba nimelt ette jalgsimatka, et pisutki koibi sirutada. 36 juures läksid kirja selle
korra poomiharjutused. kui poisid võtsid kerge liigutusega oma rattad poomiharjutuseks õlale, siis meil ei tulnud selline manööver kõne alla. nagu ulila vanasõna ütleb: kus häda kõige suurem, seal ääremaa kõige lähem. maa alt tema välja ilmus ja abi tast oli. tee oli tolmune ja metsaveo autod andsid lisapanust. ühte punkti ei hakanud selle pärast minemagi, et seal oli mingi masinatega müttamine tee peal ees. siiski olid

poomiharjutustest pole pääsu @ 36

külarahval pidupäevaks murud pügatud ja aiapidamine kontrolli all. ühes kohas sai ka pisut kiirendatud, sest üks ilus kelgukoer tormas hoovist välja meie suunas. ei riskinud peatuda, et ta kavatsusi uurida.

mere ürgne kutse vedas meid siiski bankoki järveni. ragnisel oli meile roosa diivaniga purjeka asemele pakkuda väle vihmauss, kes käitus oma nime vääriliselt. purjetamine läks eriti nobedalt, sest puudus ardu paisjärve tormituul ja paide järve põhjast kinni hoidvad vetevanad. ainsaks mureks olid siin tühi kõht ja lõunaingli kohvi narkomaania. kummikommid olid juba ammu otsas ja termos koju jäänud. kohal polnud ka urmo isa, kelle kringlitest me juba jupp aega rääkinud olime. et
küll temal ikka meile miskit varuks on. lõpuks pidime raputama kõige kõhnemat poissi, et pilt ees püsiks. urmo võileib oli korralikult eelsoojendatud ja kadus nagu mutiauku.

ka külli oli pusimist. ta pidi tulema meile kanuualasse kaasa

lükkame vihmaussi teele

elama kuid avatud raja kaart pakkus hätta jäämiseks piisavalt loomingulist segadust.

tee kanuust finišipoole oli juba piinade piin. lisaks kogunesid taevasse äikesepilved ja välgud sähvisid. ei olnud mingit kahtlustki, et siit on otse kojuminek.

oli nende kambja valikutega kuidas oli, ilmselgelt pole rada kunagi meie järgi planeeritud ja ega me ratta selga rohkem satu ka kui iksdriimidel. aga kahju on, et viimasel kahel aastal on ära võetud beekate tagaotsa põhivalik - kas panna või tšillida. kui ei pane, pole lootustki ajalimiidis kogu rajameistri poolt pakutavat näha. rääkimata viisakast pohla söömisest ja sellest, et huuleka pausiks peab täiega aega ja kohta valima, muidu enne pimedat metsast välja ei jõua. ei saa öelda, et me palju laisemaks oleksime jäänud, sest tulemustest ei leia meid vaatamata kõigele ikka veel millegipärast viimase kolme seast.

6. hooaeg purgis

mis seal ikka, kuues hooaeg purgis, vööld piiss!