|
meriino musteri rada |
Eestimaal ilus suvi, ja sina lähed
suusatama! Sellist hurjutamist tuli tihedalt, kui juulis reisikaaslaseid
hakkasin otsima. Endalegi uskumatuna, rääkisin kaasa oma ebasportliku
soojalembese õe, kes oli boifrendi õhutusel talvel enda jaoks mäesuusatamise
avastanud. Kontrollorgan Rainer vaatas vist, et pole paha seltskond, ja tuli
ka. Kuna sõpradega kokku saamiseks aega pole või ei viitsi nad mu heietamist
kuulata, siis lubasin reisi sportlikumast osast blogisse väikese ülevaate teha. Feisbuuki sai õnneks fotoreportaaz muust ilust mis suusasõidule eelnes jooksvalt tehtud.
|
vaade cardrona orule snõufarmi poolt |
|
kõigil radadel on lahedad nimed |
|
padjaklubi tööhoos |
Meriinode musterdamine on Uus-Meremaal
suusatamisena toimunud juba pikki aastaid. Sel suvel kutsusid nad mind endale
külla pisut ilmaelu kaema ja natuke suusatama
ka.
Nagu ikka, ei pääse ükski reisisell
teekonnal väikeste sekeldusteta. Seekordne tšällendz oli 6 päeva ilma kohvriteta
olla. Mitte, et oleks tahtnud neid jurakaid hullult kaasa lohistada, aga puhas
särk on puhas särk ja kallist maailmaavastamise aega ei tahaks
kaubanduskeskustes veeta. Melbourni lennujaamas tervitas meid kevadine +8 C
kuid õde oli mugavalt sandaalide ja miniseelikuga lennukile astunud. Kompunnisime
talle uue trendi autfiti ja järgmisel päeval midagi meinstriimimat ka juurde
ning nii võis reis kiivide maale jätkuda. Tuli välja, et inimene saab läbi
hämmastavalt vähesega ja plaanis olnud ilusad kohad said üle vaadatud. Kuna
turismis oli parasjagu madalhooaeg, siis oli pilusilmseid fotograafe ka
mõõdukas koguses ja andis olla. Loodus on siin ikka superäge, vaheldusrikas ja
vaatamata talvele on uudistamist küllaga. Ma võin vabalt 5 euroopa reisi ära
jätta, et siia tagasi tulla.
Prioriteedid olid siin paigas ja
alustuseks kutsuti meid korraldajate poolt loomulikult mitte sportima, vaid
Northburni vinoteeki head paremat orgaanilist toodangut maitsma. Lund siin ei
saja ja kui öökülm ähvardab, siis aetakse see helikopteriga tiirutades põllu
kohalt ära.
Vahetult enne suusaprogrammi sain
lõpuks varustuse kätte. Mis siis ikka, riided selga ja mäkke. Lund on siin
vaatamata talvele ainult mäetippudel, haruharva tibab paar helvest ka oru
põhja. Ja murdmaasuusatamisega tegeldakse üldse ainult lõunasaare alpides, Central
otago piirkonnas, põhjasaarel on vaid mäesuusakeskused. Mägi tähendas siis
Cardronas asuvat Snow Farmi. Lund oli sel aastal kohalike väitel vähem kui tavaliselt, kuid suusatamiseks piisavalt. Talvepäevadel paistab tavaliselt päike ja lumi on kuiv ja puudrine, seekord aga pakuti kohalike sõnul mulle austraalia pärastlõunat. see tähendab rasket märga lund, mis absoluutselt ei tahtnud libiseda.
|
et meeles püsiks, millised eesti kroonid välja nägid :) |
|
teisel trennipäeval oli ilm nats sompus |
Kohalike talimängude murdmaa programmi (kuhu
maraton ise ei kuulu) juhatas sisse sprindivõistlus, kus stardis maailma tipud.
Siin Snow Farmis oli juba mitmendat suve järjest laagerdamas Kovaltšik, vene
sprindikoondis, ja põhja-ameerika kiiremad pojad. Ilm oli ilus ja sprinti
vaadates oli hea hakata enda suusatamisele häälestama. Suvest tulles oli see
ikka paras keha ja vaimu murdmine J
|
kui ära väsid, võid sellisesse majakesse ööbima jääda. koikud ja potid pannid olemas. |
Esimene trenn ja radadega tutvumine
läks õnneks rahulikult, sest peakorraldaja Mary võttis endale rajale kaasa
käekoti akudrelli, klambripüstoli, suunaviitade, haamri ja naeltega J Ma muudkui
vaatasin karp lahti neid mäevaateid ja kogu aeg oli kergelt ebareaalne tunne.
Hõre õhk ja suvine laisklemine andis tunda igal sammul. Ja all orus hotelli
hoovis olid ju põõsastel õied küljes. Rada käis mööda mäe külgi ja sisse tulid
ka korralikud laskumisega pea 180 kraadised tagasipöörded. Paaritunnisest
matkast esimeseks päevaks piisas. Õhtu lõpetuseks ühinesin ka Cardrona
padjaklubiga, mis sai kokku minu hotelli kõrval kiriklas, et järgmiseks päevaks
reisoffisile stardipaketid kokku panna. Ka reissoffis töötas järgmisel päeval
siinsamas. Äratundmine oli täielik: reisoffisi abilised on igal pool maailmas
vist ühesugused. Meeleolu oli nagu tavaliselt Aeti kabineti sprotivabrikus või
emmkaa offisis stardivoldikuid tehes. Iga abiline tõi head paremat ka kaasa ja
juttu jätkus kauemaks, kui numbrite pakkimist. J
|
cardrona kirikla |
Mäesuusakunnid Ulf ja Rainer said ühe päevaga
olukorra kaardistatud ja minu teiseks tööpäeval võtsid ette pikema
ekskurseerimise tuuri. Seekord oli mu trennikaaslaseks antud üks kohalik
suusahunt, kes igal siinsel ilusal suvel vastu naise tahtmist kuuks ajaks
Euroopasse suusamaratonidele kaob. Temaga läksime raja kaugema osa tiiru peale,
mis kujunes samuti parajaks lonkimiseks ja kohaliku ajaloo loengu kuulamiseks,
sest rajahooldusega sellel lõigul igapäevaselt ei tegeletud ja mulle meeldiski
niimoodi rohkem. Sprindikoondistele on ju vaid lühikest jupikest vaja ja
kohalikud harrastajad tiirutavad ka pigem farmi ümber, pole kellelgi seda vagu
künda. Pärast trenni buukisin rendis järgmiseks päevaks tünnilauad ära ja
võisin sekretäri laua vastas diivanil bjuutisliipi vajuda.
|
esimene rajatest |
Paar tundi varem kui plaanitud helises järgmisel hommikul
telefon: kuule, meil on siin väike jama ja me ei saa praegu võistlust teha ja
sii juu in ten. Autoga mäkke minnes selgus, et õhtul oli saabunud udupoiss ja
keeldus lahkumast. Ja mitte selline lahja vaid ikka täielik piimasupp. Rajameistri
suur plaan öösel rada teha oli uppis. Ta oli iga 30 mintsa tagant üles tõusnud,
et tšekkida muutusi, aga kella kaheksaks (2 tundi enne starti) hommikul oli
nähtavus jätkuvalt olematu.
|
snõufarm |
See kiivi-Assar oli sama kuul mees nagu meie Assar.
Kuulas kõik targutajad rahulikult ära ja muheles omaette. Kui mõni eriti kõva
spetsialist talle turja kargas, siis näitas rajatraktori poole ja ütles, mine
ja tee. Ta oli oma 12 aastase karjääri jooksul mitu korda proovinud uduga rada
teha ja rajalt väljasõitu omal nahal tundnud. Rohkem ta seda ei tahtnud. Mida
ta aga selle aja jooksul näinud polnud, oli nii kangekaelne udu.
|
hommikune udu, kusagil siin peaks olema stardiala |
Tavaliselt see tuleb, seisab paar tunnikest ja
kaob. Nüüd aga püsis juba 14 tundi vankumatult paigas. Niisiis hakkas zürii
plaan tseed tegema. Plaan beena olid nad varahommikul stardi paar tundi edasi
lükanud. 42 km pikkust rada tunnikesega üle ju ei käi. Skeemitati välja, kus
annaks tiirutada, kui udu kella 10ks läinud on, ja saadi rajaks 7+10+10 +10. Minule
tähendas see siis 7+10. Ainsana küsimusena jäi õhku, et mis saab, kui udu ei
lähegi ära? Selles situatsioonis lõid eriti välja kiivide meeldiv pool, ei
mingit paanikaosakonda ega hääle tõstmist osavõtjate või korraldajate poolt. Öeldi
konstruktiivselt: me ei tea mitte halligi hetkel ja me ei tea, millal me teada saame, aga küll
me ütleme, kui aeg käes. Nõu problem. Kannatlikult oodati, aegajalt küsides.
Kes on näinud, millist jalgade ja kõrvade trampimist Eestis esineb, teab
millest ma räägin. Lõpuks sai udupoiss aru, et aeg on uttu tõmmata ja asi
hakkas looma. Karl-Assar läks rajale ja kell pool üks oli rada valmis.
|
rajamärgistus |
Startijaid oli kokku sadakond, kellest enamus läks
7 kiltsa peale. Siin oli üldse kolm distantsi: pikk ehk merino muster, tähendab
siinsetel karjamaadel meriinode kokkuajamist, sest rada käib endisel
lambakarjamaal. Keskmine distants ehk snow rake, tähendab karjast mahajäänute järelkorjamist
ja kõige lühem sõit ehk struggle muster tähendab seda, kui karjasel on ikka
veel üks lambuke puudu ja ta läheb seda suuskadel otsima. Mõnikord on lammas
väsinud ja ei jaksa enam, nii et karjus on pidanud lamba turjale võtma. Maryl pidi
kodus pilt ka olema, kuidas üks kohalik suuskunn tuleb mäest alla, lammas
kraena ümber J Lambukesd on siin ikkagi
rahvusloomad ja legende annab nende ümber ehitada. Nüüd hakkavad küll jänkud vaikselt
olukorda üle võtma ja söövad meriinode nina alt rohu ära . Rikkamatel farmidel
on oma jänksikütid, kes ürituavad olukorda kontrolli all hoida.
|
hotell tegi ühte joogipunkti ja hotelli boss pakkus seal õlut |
Sõit ise oli üllatavalt lihtne. Kilomeetriposte
polnud jõutud erakorralise raja jaoks ümber paigutada, nii et arvestada sai
vaid sellega, kui kaugel oletatavalt staadionist oled. Rajamärgistustiim oli
jõudnud vaid rohelise spreiga nooled ja smailid lumele tõmmata. Kuna rahvast
oli vähe sai nendes piireteta järskudes kurvides rahulikult hoo maha võtta ja
mõelda, et kuda konte murdmata lõppu jõuda. Enamuse ajast sõitsingi üksi,
aegajalt kihutas Kovaltšik mööda aga ma ei hakanud jalga ette panema ega ka
tuulde võtma. Joogipunktis tegin väikese joogi ja šokolaadijänksi ja ajasin
nats spordijuttu. Kogu kaadriga olin paar päeva farmis tolgendades juba
tuttavaks saanud, sest ma olin see inspektor leidi estooniast ja smool
tookimisega mul probleeme pole J
|
cardrona oru igapäevaelu |
|
meie kodu kiividemaal |
Kõik kes vähegi olid elus Eestis käinud, tulid
mulle sellest rääkima. Ja kui leiti üks Jaanus, kes juba pea aastakese
kiiviländis juhutöid tehes elu oli nautinud, lohistati ka tema minu ette. Rääkis,
et üldse ei taha koju tagasi, et nii palju on veel ringi vaadata. Peakorraldaja
Mary oli Tartus suusatanud 1996 a talvel ja toonud kaasa ka mõned kroonid, mis
meie hotelli laundzi lakke olid kleebitud. See meie hotell oli ka üks omaette
äge koht. Tänavapoolt nägi välja nagu kullapalaviku aegne ehitis, paras pisike
kuur, kuid fassaadi taga peitus miskit muud. Pärastlõunati kui rahvas
mäesuuskamast Queenstaowni poole hakkas purjetama, oli kohustuslik peatus
selles Cardrona hotellis. Nii et elasime afterski staabis, mis siiski Austria
mõõte ei võtnud J Selle hotelli oli
70ndate keskel ostnud Mary abikaasa (kuid siis millalgi edasi müünud). Et
rahulikult renoveerida, olid nad hotellile tara ümber ehitanud, kuna
kullaotsijad tulid pidevalt hotelli põrandat üles tuhnima. Mary mees ise oli ka
siit orust omal ajal kulda leidnud ja seda saime oma käega katsuda ka. Ise sel
korral kirkat ei haaranud. Kuulame veel pisut maad ja siis lendame juba
kilostele kamakatele peale ;)
Võistluse mõttes oli üks armas, nõu stress suusasõit,
superlahedas õhkkonnas ja erilises ümbruses. Tõsiselt kahju oli ära minna.
Paljudega, kellega siin tuttavaks sain kohtusin ka järgmisel nädalavahetusel
Austraalias kängurude hüppamisel.
No comments:
Post a Comment