Wednesday, September 11, 2013

meriinode karjas

meriino musteri rada
Eestimaal ilus suvi, ja sina lähed suusatama! Sellist hurjutamist tuli tihedalt, kui juulis reisikaaslaseid hakkasin otsima. Endalegi uskumatuna, rääkisin kaasa oma ebasportliku soojalembese õe, kes oli boifrendi õhutusel talvel enda jaoks mäesuusatamise avastanud. Kontrollorgan Rainer vaatas vist, et pole paha seltskond, ja tuli ka. Kuna sõpradega kokku saamiseks aega pole või ei viitsi nad mu heietamist kuulata, siis lubasin reisi sportlikumast osast blogisse väikese ülevaate teha. Feisbuuki sai õnneks fotoreportaaz muust ilust mis suusasõidule eelnes jooksvalt tehtud.

vaade cardrona orule snõufarmi poolt

kõigil radadel on lahedad nimed

padjaklubi tööhoos





Meriinode musterdamine on Uus-Meremaal suusatamisena toimunud juba pikki aastaid. Sel suvel kutsusid nad mind endale külla pisut ilmaelu kaema ja natuke suusatama


ka.

Nagu ikka, ei pääse ükski reisisell teekonnal väikeste sekeldusteta. Seekordne tšällendz oli 6 päeva ilma kohvriteta olla. Mitte, et oleks tahtnud neid jurakaid hullult kaasa lohistada, aga puhas särk on puhas särk ja kallist maailmaavastamise aega ei tahaks kaubanduskeskustes veeta. Melbourni lennujaamas tervitas meid kevadine +8 C kuid õde oli mugavalt sandaalide ja miniseelikuga lennukile astunud. Kompunnisime talle uue trendi autfiti ja järgmisel päeval midagi meinstriimimat ka juurde ning nii võis reis kiivide maale jätkuda. Tuli välja, et inimene saab läbi hämmastavalt vähesega ja plaanis olnud ilusad kohad said üle vaadatud. Kuna turismis oli parasjagu madalhooaeg, siis oli pilusilmseid fotograafe ka mõõdukas koguses ja andis olla. Loodus on siin ikka superäge, vaheldusrikas ja vaatamata talvele on uudistamist küllaga. Ma võin vabalt 5 euroopa reisi ära jätta, et siia tagasi tulla.

Prioriteedid olid siin paigas ja alustuseks kutsuti meid korraldajate poolt loomulikult mitte sportima, vaid Northburni vinoteeki head paremat orgaanilist toodangut maitsma. Lund siin ei saja ja kui öökülm ähvardab, siis aetakse see helikopteriga tiirutades põllu kohalt ära.

Vahetult enne suusaprogrammi sain lõpuks varustuse kätte. Mis siis ikka, riided selga ja mäkke. Lund on siin vaatamata talvele ainult mäetippudel, haruharva tibab paar helvest ka oru põhja. Ja murdmaasuusatamisega tegeldakse üldse ainult lõunasaare alpides, Central otago piirkonnas, põhjasaarel on vaid mäesuusakeskused. Mägi tähendas siis Cardronas asuvat Snow Farmi. Lund oli sel aastal kohalike väitel vähem kui tavaliselt, kuid suusatamiseks piisavalt. Talvepäevadel paistab tavaliselt päike ja lumi on kuiv ja puudrine, seekord aga pakuti kohalike sõnul mulle austraalia pärastlõunat. see tähendab rasket märga lund, mis absoluutselt ei tahtnud libiseda.
et meeles püsiks, millised eesti kroonid välja nägid :)

teisel trennipäeval oli ilm nats sompus
Kohalike talimängude murdmaa programmi (kuhu maraton ise ei kuulu) juhatas sisse sprindivõistlus, kus stardis maailma tipud. Siin Snow Farmis oli juba mitmendat suve järjest laagerdamas Kovaltšik, vene sprindikoondis, ja põhja-ameerika kiiremad pojad. Ilm oli ilus ja sprinti vaadates oli hea hakata enda suusatamisele häälestama. Suvest tulles oli see ikka paras keha ja vaimu murdmine J

kui ära väsid,
võid sellisesse majakesse ööbima jääda. koikud ja potid pannid olemas.
Esimene trenn ja radadega tutvumine läks õnneks rahulikult, sest peakorraldaja Mary võttis endale rajale kaasa käekoti akudrelli, klambripüstoli, suunaviitade, haamri ja naeltega J Ma muudkui vaatasin karp lahti neid mäevaateid ja kogu aeg oli kergelt ebareaalne tunne. Hõre õhk ja suvine laisklemine andis tunda igal sammul. Ja all orus hotelli hoovis olid ju põõsastel õied küljes. Rada käis mööda mäe külgi ja sisse tulid ka korralikud laskumisega pea 180 kraadised tagasipöörded. Paaritunnisest matkast esimeseks päevaks piisas. Õhtu lõpetuseks ühinesin ka Cardrona padjaklubiga, mis sai kokku minu hotelli kõrval kiriklas, et järgmiseks päevaks reisoffisile stardipaketid kokku panna. Ka reissoffis töötas järgmisel päeval siinsamas. Äratundmine oli täielik: reisoffisi abilised on igal pool maailmas vist ühesugused. Meeleolu oli nagu tavaliselt Aeti kabineti sprotivabrikus või emmkaa offisis stardivoldikuid tehes. Iga abiline tõi head paremat ka kaasa ja juttu jätkus kauemaks, kui numbrite pakkimist. J
cardrona kirikla

Mäesuusakunnid Ulf ja Rainer said ühe päevaga olukorra kaardistatud ja minu teiseks tööpäeval võtsid ette pikema ekskurseerimise tuuri. Seekord oli mu trennikaaslaseks antud üks kohalik suusahunt, kes igal siinsel ilusal suvel vastu naise tahtmist kuuks ajaks Euroopasse suusamaratonidele kaob. Temaga läksime raja kaugema osa tiiru peale, mis kujunes samuti parajaks lonkimiseks ja kohaliku ajaloo loengu kuulamiseks, sest rajahooldusega sellel lõigul igapäevaselt ei tegeletud ja mulle meeldiski niimoodi rohkem. Sprindikoondistele on ju vaid lühikest jupikest vaja ja kohalikud harrastajad tiirutavad ka pigem farmi ümber, pole kellelgi seda vagu künda. Pärast trenni buukisin rendis järgmiseks päevaks tünnilauad ära ja võisin sekretäri laua vastas diivanil bjuutisliipi vajuda.
esimene rajatest

Paar tundi varem kui plaanitud helises järgmisel hommikul telefon: kuule, meil on siin väike jama ja me ei saa praegu võistlust teha ja sii juu in ten. Autoga mäkke minnes selgus, et õhtul oli saabunud udupoiss ja keeldus lahkumast. Ja mitte selline lahja vaid ikka täielik piimasupp. Rajameistri suur plaan öösel rada teha oli uppis. Ta oli iga 30 mintsa tagant üles tõusnud, et tšekkida muutusi, aga kella kaheksaks (2 tundi enne starti) hommikul oli nähtavus jätkuvalt olematu.

snõufarm
See kiivi-Assar oli sama kuul mees nagu meie Assar. Kuulas kõik targutajad rahulikult ära ja muheles omaette. Kui mõni eriti kõva spetsialist talle turja kargas, siis näitas rajatraktori poole ja ütles, mine ja tee. Ta oli oma 12 aastase karjääri jooksul mitu korda proovinud uduga rada teha ja rajalt väljasõitu omal nahal tundnud. Rohkem ta seda ei tahtnud. Mida ta aga selle aja jooksul näinud polnud, oli nii kangekaelne udu.

hommikune udu, kusagil siin peaks olema stardiala
Tavaliselt see tuleb, seisab paar tunnikest ja kaob. Nüüd aga püsis juba 14 tundi vankumatult paigas. Niisiis hakkas zürii plaan tseed tegema. Plaan beena olid nad varahommikul stardi paar tundi edasi lükanud. 42 km pikkust rada tunnikesega üle ju ei käi. Skeemitati välja, kus annaks tiirutada, kui udu kella 10ks läinud on, ja saadi rajaks 7+10+10 +10. Minule tähendas see siis 7+10. Ainsana küsimusena jäi õhku, et mis saab, kui udu ei lähegi ära? Selles situatsioonis lõid eriti välja kiivide meeldiv pool, ei mingit paanikaosakonda ega hääle tõstmist osavõtjate või korraldajate poolt. Öeldi konstruktiivselt: me ei tea mitte halligi hetkel  ja me ei tea, millal me teada saame, aga küll me ütleme, kui aeg käes. Nõu problem. Kannatlikult oodati, aegajalt küsides. Kes on näinud, millist jalgade ja kõrvade trampimist Eestis esineb, teab millest ma räägin. Lõpuks sai udupoiss aru, et aeg on uttu tõmmata ja asi hakkas looma. Karl-Assar läks rajale ja kell pool üks oli rada valmis.

rajamärgistus
Startijaid oli kokku sadakond, kellest enamus läks 7 kiltsa peale. Siin oli üldse kolm distantsi: pikk ehk merino muster, tähendab siinsetel karjamaadel meriinode kokkuajamist, sest rada käib endisel lambakarjamaal. Keskmine distants ehk snow rake, tähendab karjast mahajäänute järelkorjamist ja kõige lühem sõit ehk struggle muster tähendab seda, kui karjasel on ikka veel üks lambuke puudu ja ta läheb seda suuskadel otsima. Mõnikord on lammas väsinud ja ei jaksa enam, nii et karjus on pidanud lamba turjale võtma. Maryl pidi kodus pilt ka olema, kuidas üks kohalik suuskunn tuleb mäest alla, lammas kraena ümber J Lambukesd on siin ikkagi rahvusloomad ja legende annab nende ümber ehitada. Nüüd hakkavad küll jänkud vaikselt olukorda üle võtma ja söövad meriinode nina alt rohu ära . Rikkamatel farmidel on oma jänksikütid, kes ürituavad olukorda kontrolli all hoida.

hotell tegi ühte joogipunkti ja hotelli boss pakkus seal õlut
Sõit ise oli üllatavalt lihtne. Kilomeetriposte polnud jõutud erakorralise raja jaoks ümber paigutada, nii et arvestada sai vaid sellega, kui kaugel oletatavalt staadionist oled. Rajamärgistustiim oli jõudnud vaid rohelise spreiga nooled ja smailid lumele tõmmata. Kuna rahvast oli vähe sai nendes piireteta järskudes kurvides rahulikult hoo maha võtta ja mõelda, et kuda konte murdmata lõppu jõuda. Enamuse ajast sõitsingi üksi, aegajalt kihutas Kovaltšik mööda aga ma ei hakanud jalga ette panema ega ka tuulde võtma. Joogipunktis tegin väikese joogi ja šokolaadijänksi ja ajasin nats spordijuttu. Kogu kaadriga olin paar päeva farmis tolgendades juba tuttavaks saanud, sest ma olin see inspektor leidi estooniast ja smool tookimisega mul probleeme pole J
cardrona oru igapäevaelu

meie kodu kiividemaal
Kõik kes vähegi olid elus Eestis käinud, tulid mulle sellest rääkima. Ja kui leiti üks Jaanus, kes juba pea aastakese kiiviländis juhutöid tehes elu oli nautinud, lohistati ka tema minu ette. Rääkis, et üldse ei taha koju tagasi, et nii palju on veel ringi vaadata. Peakorraldaja Mary oli Tartus suusatanud 1996 a talvel ja toonud kaasa ka mõned kroonid, mis meie hotelli laundzi lakke olid kleebitud. See meie hotell oli ka üks omaette äge koht. Tänavapoolt nägi välja nagu kullapalaviku aegne ehitis, paras pisike kuur, kuid fassaadi taga peitus miskit muud. Pärastlõunati kui rahvas mäesuuskamast Queenstaowni poole hakkas purjetama, oli kohustuslik peatus selles Cardrona hotellis. Nii et elasime afterski staabis, mis siiski Austria mõõte ei võtnud J Selle hotelli oli 70ndate keskel ostnud Mary abikaasa (kuid siis millalgi edasi müünud). Et rahulikult renoveerida, olid nad hotellile tara ümber ehitanud, kuna kullaotsijad tulid pidevalt hotelli põrandat üles tuhnima. Mary mees ise oli ka siit orust omal ajal kulda leidnud ja seda saime oma käega katsuda ka. Ise sel korral kirkat ei haaranud. Kuulame veel pisut maad ja siis lendame juba kilostele kamakatele peale ;)

Võistluse mõttes oli üks armas, nõu stress suusasõit, superlahedas õhkkonnas ja erilises ümbruses. Tõsiselt kahju oli ära minna. Paljudega, kellega siin tuttavaks sain kohtusin ka järgmisel nädalavahetusel Austraalias kängurude hüppamisel.

No comments: