rulli rulli rulli aga mitte muda sees

eilse positiivse spordipäeva laines mõtlesin mõned read kirja panna ja avastasin, et viimane aasta on siin täielik vaikus valitsenud. nii nende asjadega kipub juhtuma, et kui kohe ei tee, siis jääbki tegemata. ja vaikibki ajalugu meie suurepärastest spordisaavutustest, mida pole küll palju, kuid seda väärtuslikumad nad on.

no näiteks on lõunaingel vahepeal kirja saanud oma 11nda ja 12nda tartu rullusiumaratoni. eelmisel aastal oli väga isamaaline rullitamine, kuna saime endale lõpuvaguniks sinimustvalge  lipuga marge :)

Tartu Rulluisumaraton 2017, f: Klubi Tartu Maraton

iksdriimide skoor on olnud madal, sest võrumaa spordikalender on nii tuugalt igast kraami täis topitud, et pole aega sokkegi kududa. kuna eelmine talv oli suustatav, siis oli lõunaingel seda enam tagheueri kellamängu kütkes.

mina sain jala valgeks transjurassienne maratoni pikal klassikadistantsil. see oli üks ütlemata tore suusasõit, eriti kui pärast esimest tõusu pidamine ka alla määriti ning esimesest pikemast laskumisest eluga alla sain :) prantslased tegid seal veel seda nalja, et halbade lumeolude tõttu stardialas "lühendasid" 50 km sõidu 60 km peale. need 10 lisatud km olid sel päeval täiesti ülearused. igatahes olen nüüd järgmine inglitest kel worldloppeti masteritiitel rinnas.

La Transju 2018, f: Transju + muu

kuna inglid pole lühikese päeva liblikad, siis poole maratoni pärast polnud ameerikamaal ja venemaal põhjust tiibu välja võtta.

hingerahu huvides tahtsin ka norras eelmise aasta vigadeparanduse ära teha. mis jäi aga tegemata oli trenn, just see ainuke asi mille najal vigu parandada saab. ühtteist oli siiski teistmoodi kui eelmine kord: kaasas olid oma suusad ja rajad olid nagu trammiteed. isegi lõpulaskumistele oli natuke jälge jäänud. igatahes sai finishibussi pilt pisut rõõmsam, aeg tunnikese kiirem ning õhtul jõudis ikka pidusse ka minna. kui vähegi võimalust tekib, läheksin sinna ka kolmandat korda.

Birken 2018

iksdriimidega pole sel aastal midagi kekata. kevadise esimese virgutusvõimlemise sillamäel tegin sossiga, sest inglid olid taas bizibiid.

kehrasse läksime juba suurte plaanidega ja tippvormis. ja tulemus - elu suurim feil navigatsioonisektoris, mis viis meid aa rajale ja veel muudelegi radadele aga mitte sinna, kuhu me oleksime pidanud minema. konkurentides tekitad see igatahes pidevat segadust. eriti kui kanuuetapil liidritega võidu panime. siiani ei saa aru, mis otsast ma seda kaarti lugesin. tints ja merike ei kurvastanud, et nende potensiaal realiseerimata jäi ning olid rahul sellegiga, et üle pika aja taas isu täis sai lobisetud. kuid endal on raske nii lollina edasi elada. ma vajan rehabilitatsiooni ja kui kuu+tähed on õiges asendis, siis ehk õnnestub septembri algul otepääle tiirutama minna. seal sai ju kunagi üks legendaarne öö veedetud. aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida... :)

kevadel Kehras, f: Külli

eile oli jälle üks tore päev, mil sai hulganisti sõpru näha. mitte midagi pole teha, tartu rulluisumaraton on kõigist maailma spordivõistlustest minu lemmikute lemmik. lõunaingel sai spordikorraldaja karjääri uue linnukese kirja - oli võistluse informaatori relvastatud turvamees ning valvas, et keegi enne starti goldikristjanile miskti kurja ei teeks. pärast starti pidi kristjan end ise edasi valvama.

manakeri oli platsis motikaga. tema ülesandeks jäi meie huulekat hoida. meie ettekujutus tööjaotusest oli selline, et ta vuristab meil kõrval, ja kui joogipunktis paus tehtud, siis saame vajadusel meiki kohendada. praktikas hakkas aga jälle jonn pihta. tema ikka ei saa meie uisutempos motikaga sõita - kukub ümber jne jne. ainult vabandused. lõpuks törrtusutas seal niisama uisutajatel jalus ja signaalitas meile, kui tahtis et tempot juurde paneksime.

järgmine oli art. tuli jutuga, et tema tahab seekord rahulikult koos inglitega sõita. pidas vastu täpselt esimese tõusu ja läinud ta oligi. ennegi selliseid nähtud, eksole.

meie läksime ome teed ja tempot ja nautisime täiega. liikusime nagu alati viimases sektsioonis, ergutasime kõiki, kes ette juhtusid ja targutasime nagu jaksasime. kui kellegi jalg töntsiks hakkas jääma või tehnika lagunema, siis lasime oma versioonid kohe laivi, sets teoorias oleme ju tugevad. parimaks õpilaseks osutus triatlonipoiss, keda ise sammu järgi hokimängijaks pidasime. ühel aastal sõitis meiega ühk täisvarustuses hokimees kes täpselt samasuguste sammudega veeres. ühesõnaga. oli siis triatleet esmakordselt uiskudel ja meie targutuse tulemusel läks libisemine järjest pikemaks. teistkordsel aoveres viibimisel, kui meie jäime kaleviga tantsu keerutama, pani meil eest minema ja rohkem me talle järgi ei jõudnud. finišis oli meil küll vastas ja juba pahandas, et kuhu me jäime, ta juba saunas käidud. meil ikka heameel kui andekaid õpilasi leidub :)

turvaline g4ssi poiss, kahjuks nii hästi õppust ei võtnud ja meie tuulde ei tulnud. kuidagi märkamatult ilmusid järjest need uued seljad meile illuminaatorisse, viimased veel 3 km enne finisit. oli vast tegu, et neid veenda meie abi vastu võtma.

tore oli jälle kõigile kaaasa elada, seda enam et seekord läks raja läbimine endal eriti hea enesetunde ja suurema pingutuseta. eriti kõvasti karjusime saskiale. loodetavasti sai ta võiduks meilt jõudu juurde. jõuaks nüüd väljaspool võistlemist ka veelkord rullidele ...

Tartu Rullusiumaraton 2018: Merikesel 12x, minul 7x, f: Külli