karm õppetund

aegajalt ikka tuleb elu põhitõdesid meelde tuletada. eile jõudiski kätte siis see aegajalt päev. istusin koos oma Sisemise Kähiseva Häälega rõdul ja pidasin ebavõrdset võitlust makroökonoomika mudelitega, kui astus sisse Karm Konkurent ja teatas, et jooksmise asemel läheme hoopis orienteeruma. „noo mida nüüd“ protesteeris Sisemine Kähisev Hääl, „me pidime ju minema mõnusalt nõmme mändide alla, kuulama head muusikat ja mõtisklema õhtusest reisiplaanide tegemise üritusest“. Sisemise Kähiseva Hääle omanik e. mina jäin hetkeks mõtisklema, et noo miks mitte orienteeruma. „noo kle, ei tahaa võssa“ hakkas Sisemine Kähisev Hääl järjest hullemini jalgu trampima. samal ajal aga rääkis Karm Konkurent valgest metsast ja heast joostavusest „noo usu sa nüüd meeste juttu“, proovis Sisemine Kähisev Hääl veelkord mind mõistusele tuua. lootusetu üritus ja nii jäingi ma hoolimata Sisemise Kähiseva Hääle meeleheitlikust protestist seekord siiski Karmi Konkurendi mesimagusaid lubadusi uskuma. stardis raja valikul üritas Sisemine Kähisev Hääl veelkord kisa tõsta „noo võtame ikka midagi lühemat, tahame ju veel selle aasta numbri sees veini jooma jõuda“. käratasin tüübi vait ja kiitsin heaks Karmi Konkurendi valiku: 19 KP ja 6,5km. ja siis algas karm õppetund, Sisemine Kähisev Hääl oli punti saanud ka Heleni Kompassi ja kuulutanud välja streigi; valge mets oli tõeliselt „valge mets“; ükski punkt polnud seal kus me arvasime olevat; pidevalt olime valel teel; kivi oli liiga suur, et seda näha; raja oli teinud madisorase tõeline jünger jne jne. igatahes, kui olime 1:15 võsas ragistamise tulemusena 19-st punktist 10 koba pääle kätte saanud, keerasime boxi. õppetund: sõpra ikka tasub kuulata:-)